2009-11-29

Tuletõrjujate koondamine

Lugedes tuletõrjujate koondamisest jääb paratamatult mulje, et päästeameti süsteemis on sisemised vastuolud ja kabinetirahvas tahab lihtsalt tööinimestele "ära panna". Rahas ei ole eriline küsimus, arvestades, et puudu olev vs säästetav summa on vaid mõnikümmend miljonit. Lisaks on ka löögialused ISE pakkunud lahendusi, sealhulgas palga vähendamine.


Tundub, et kontoriametnikel on soov tülikaid alluvaid lihtsalt paika panna. Päästjate pakutud 24h tööaeg oleks ju lahendus, kuid on vist liiga mõru ameti juhtkonnale, kes parasjagu päästjatega sõdis 12h vahetuste kehtestamiseks, mis ka hoolimata päästjate vastuseisust väe võimuga sisse viidi. Üks initsiaatoreid oli vist toonane siseminister ise. Ilmselt oleks häbi nüüd uuesti asja kallale minna.


Kaitseväes on mindud seda (arukamat) teed, et on hoitud kogenud personali ja pigem vähendatud palka. See on ka hästi toiminud. Ega tänapäeval nagunii lihtne tööd leida pole ja kaadripuudus oli kaitseväes juba enne majanduskriisi.


Ei mäleta, mis telesaade see võis olla mõni aeg tagasi, kus väideldi töötusest ja koondamistest jms, kus ekspoliitik hr Atonen väitis, et palkade langetamise asemel tuleks hoopis inimesi koondada. Põhjenduseks, et madala palgaga töötajad pidid olema demotiveeritud ja kahjulikumad. Mina seda padukapitalistlikku seisukohta ei jaga ja ei jaganud ka kõik teised saates viibinud. Üks külaline pani asja kohe paika sellega, et kui kord enda maja põleb ja päästjaid pole tulemas, küll siis aru saate, kas õigem oli koondada või palku vähendada.

2009-10-05

Vabaduse väljaku veeavarii - "veeinstallatsioon"

Nädalavahetusel platsi takseerides jäi maa-aluses parklas juhtumisi silma väike veeavarii, ehk "Veeinstallatsioon" nagu silt kõrval iseloomulikult osutab.

Tundub, et plasttorud vms ei kesta sügisvihma või on lihtsalt natuke praagilt tehtud? Muidugi ei oska kinnitada, kas see on kindlasti vihmaveetoru. Õnneks on miskid juhtmed teisel pool kandetala aga võimalikku mõju tuletõrjesignalisatsioonisüsteemile ei oska arvata.



2009-10-04

Vabaduse plats üle vaadatud

Sai nädalavahetusel lõpuks väljakule rahulikult pilk peale visatud ja omad järeldused tehtud. Kujunes teatud arvamus, kas ja mis tingimustel on üldse võimalik väljakul veel paraade korraldada.
Samuti tegin parklas väikese fotojäädvustuse veetorustiku defektist.
Loodan, et nädala sees on aega, et fotod fotokast kätte saada ja pikem tekst kokku panna.
Aga ma arvan, et kaitseväelaste esialgne mure väljaku kasutatavuse pärast oli igati õigustatud.

2009-10-03

Keskerakord - mis siis veel!

Lugesin täna Postimehest Urmas Seaveri huvitavat artiklit, kus siis kuulu järgi olla MuPo oma töötajaid käsukorras 24.09.09 Toompeale toonud.

Artiklis lükatakse see info muidugi ka ümber:
Ameti juhata Kaimo Järvik aga kinnitas Postimees.ee`le, et tegemist on arusaamatusega. Tema sõnul oli Teino meil kirjutatud seetõttu, et ametil oli tol hektel käsil kolimine ning teatud asju oli vaja transportida ja ümber tõsta.
Ta lisas, et Toompea miitingul oli tol neljapäeval tööl ja vormis 14 munitsipaalpolitseinikku, kellest neli tegelesid liikluse suunamisega ja kümme valvasid avalikku korda.

Mina ausalt ei tea, kas MuPo kusagil ka kolis sellel ajal ja mil moel (ajakirjanike uurimisvaldkond), kuid väga osav kattevari oleks see tõesti. Igatahes Postimehes avaldatud kirja pealkiri (Subject: Neljapäeval Toompeal) räägiks nagu enda eest.
Minuni kostus ühes seltskonnas aga samuti täiesti puhtkogemata, tahtmatult ja kinnitamisvõimaluseta informatsiooni, et Tallinna munitsipaalpolitseinikele olla tõesti antud käsk erariietes poliitmiitingul osaleda. Lisaks olevat sarnase juhise saanud ka tavalised linnaametnikud, olenemata parteilisest kuuluvusest. MuPo-katel ja teistel linnapalgalistel pole selle kohta loomulikult midagi kosta ja ei saagi olla, sest noh, olgem realistid: otstarbekam on linna kamandava erakonna mingil x poliitaktsioonil ära käia, kui masu ajal oma töökohast ilma jääda.

Eks iga partei teab ise, kui inimlikke või demokraatlikke meetodeid (võimalik, et nõu on andnud ka "Ühise Venemaa" sõbrad) oma tahte saavutamisel kasutab ja järelduste tegemine jääb arukamale valijale ning näiteks ajakirjandusele, kuid mulle isiklikult jääb arusaamatuks, et kas tõesti kardeti aktsioonist nii viletsat osavõttu, et tuli ka linnapalgalised vabatahtlikult-sunniviisiliselt pühale üritusele kupatada?

Kunnase tõrjeõppused

Mõni päev tagasi ilmus lehes Hr Kunnase mõtteavaldus, kus ta soovitab korraldada suuri õppusi reservväe valmiduse testimiseks. Samas ilmus ka Hr Velliste vastuarvamus, kus viidatakse rahalistele probleemidele selliste harjutuste läbiviimisel.
Kui nüüd päris ausalt öelda, siis esimene kiire pilguheit uudistesaidile ja mõtlesin, et hakatakse "tuletõrjeõppusi" tegelema ja mis rahad veel... Aga ei - siiski tegemist lihtsas keeles reservväe lahinguvalmiduse õppustega. Mõte ilmselt selles, et kuulutaks välja osalise mobilisatsiooni ja vaataks, kuidas valmiduse saavutamine kulgeb. Samas kui juba mobiliseeritakse, tuleks ka mingeid õppusi teha.
See kõik on meie tingimustes üsna raskesti teostatav. Aga m i k s ?

Esiteks.
Kaitseväes ja Kaitseliidus puudub piisav hulk kaadrit, kes suudaks 1-2 reservpataljonist suuremat üksust korraga korralikult formeerida ja ettevalmistust kontrollida. Niigi tehakse reservõppusi meil peamiselt perioodidel, kui igapäevaseid ülesandeid vähem. Häda selles, et meie kääbusarmee kaader koosneb poolenisti staabirahvast ja igapäevaselt tegevat allüksustekoosseisu, mis on taoliste õppuste praktilisel läbiviimisel põhilisi raskuse kandjaid, on napilt.
Samuti pole kaitseväes mindud põhjanaabrite loogilist teed, ehk et rahuaja rühmaülem oleks automaatselt sõjaaja kompaniiülem ning rahuaja kompaniiülem sõjaaja pataljoniülem. Rahuaja ja sõjaaja ametid on tasemelt kahjuks sageli muutumatud ja seega puudub potensiaal suuremate üksuste korraga ning suuremas koguses moodustamiseks. Rahapakiga puhtalt siin korda majja ei löö.

Teiseks.
Kaitseväel puudub korralik polügoon, kus pidada suuremaid lahingõppusi, kui tugevdatud pataljoniga. Keskpolügoon on küll üsna suur, kuid 80% korralike teedeta mets või mülgas. Sirgala meenutab aga rohkem Afganistaani. Tsiviilmaade laialdane kasutamine on alati raskendatud ja seal ei saa ikkagi teha asju nii nagu peaks. Tugevdatud rühmast suurema allüksusega korralike lahinglaskmiste tegemiseks puudub samuti koht ja meie kaitseväelased kulutavad iga aasta miljoneid, et Lätis Adažis käia. Sobiv, juba nõuka ajal ette valmistatud ja vast ka ohutsoonidega kokku klappiv koht sellisteks kompanii laskmisteks oleks ilmselt näiteks Soodlas, kuid kuuldavasti oli ministeerium vastava maa paari aasta eest kinnisvarabuumile ohverdanud (mitte, et seal kolkas mingit arendustegevust annaks teha).

Kolmandaks.
Kahtlen, kas suudetaks tagada pataljonist suuremale üksusele formeerimisel korralik administreerimine ja logistika. "Švejk-ilikest" probleemidest reservõppusel on kujukalt kirjutatud Eesti Ekspressis ja internetis mujal rohkemgi. Püha ürituse nimel on küll parasjagu pingutatud, kuid eks aega võtab, sest kaitseväes on harjunud liiga paljud oma peaga mitte mõtlema ja juhtivamatele kohtadele pole võtta väga suurt konkurssi.

Neljandaks.
Raha rahaks. Need õppused ei oleks ilmselt väga kallid, kuigi eelarves peaks vastav rida ikka siis märgatavam olema. Raskem oleks organiseerimine ja läbiviimine.

2009-09-30

Ajateenistusest vol 8

Isiklikult ma ei teagi, palju hetkel maksab C või CE kategooria juhilubade tegemine, kuid kindel on asjaolu, et ajateenijale ei maksa see midagi. Sellepärast ootab ka enamus eelvõtmisega väeossa saabunud ajateenijatest, et neist saaksid tasuta juhiloa omanikud, ehk teisiti ütelda on väljavalitud õnnelikud pigem need, kes suunatakse peale SBK-d autojuhiks, mitte need, kes saavad inimeste juhtideks. Kuna veokijuht peab vastama ka teatud tervisenõuetele, on arusaadav, et tervemad isendid tuleb samuti sageli autojuhiks liigitada. Siiski leidub ka ajateenijaid, kes on kindlasti huvitatud seerupulkadest, kuid neid pole väga palju. Suurel osal on veel üldse kama kaks, mis neist saab – 11 kuud nagunii kindel.
11 kuu teema ja autojuhtidega seoses valitses aegu tagasi kaitseväes siiski olukord, kus ajateenijad üritasid autokooli eksami läbi teha, aga ARK eksamil põruda, et juhilubadeta isendina 8 kuu pealt enneaegselt koju saada. Koju saades jalutasid aga samasse autokooli, nõudsid välja koolitunnistuse ja tegid ARK eksami ära. Mõnedel oli aga lihtsalt suva ja peaasi, et saaks varem minema. Tänapäeval on ajateenijad raha väärtust hindama hakanud ja ka seadust on vastavalt muudetud, et keegi enneaegu niisama lõngates reservi ei pääseks. Seadusemuutuse ajendiks oli ilmselt üks intsident Vahipataljonis, kuhu oli segatud õiguskantsler.

Oktoobrilapsed

Nii on mõnikord nimetatud põhivõtmisega teenistusse kutsutavaid. Oktoobrilapsed saabuvad väeossa septembri-oktoobri vahetusel ja lõpetavad oma SBK jõuluks ehk jõuluks koju. Sinna punti liigituvad mitte ainult KRA testidega eelvõtmisest välja praagitud, vaid suuresti ka juulis ülikoolidesse sisse saanud või need siis lõplikult lõpetanud. Kuidas kunagi, kuid mõnikord on sügisel saabunud kontingendi hulgas päris märgatav hulk allohvitseriks või autojuhiks sobivaid ajateenijaid. Samuti on sügisel sattunud teenistusse juba C või isegi CE juhilubadega kutsealuseid, kes pädevad autoroolis enam, kui äsja load saanud eelvõetud, kellele on load lihtsalt ette nähtud teha. Vajadusel saabki neid lubadega põhivõtmise vendi rakendada edukalt erialaõppest alates veoautojuhtidena, kuna eelvõetud ja riigi rahapakkide eest juhtimisõiguse saanud on mõtet paigutada koosseisus teoorias küll autojuhiks, kuid jätta praktikas pigem varuautojuhtideks (enamasti jalamehed). Aga mis mõte oleks neil tsiviilist juhilubade omanikel ka eelvõtmisega saabuda, sest juhiluba on juba käes. Kaitseväes muidugi pandaks nad riigi raha eest teistkordset sõidukijuhi kursust sooritama, sest nii on ette nähtud.

Kui põhivõtmisega saabunud veoautojuhi lubade omanikul on lootus näiteks rooli pääseda, siis ülejäänute karjäär on sõltumata isikuannetest lühike. Laeks kaprali auaste ning jaoülema abi ametipost. Sageli osutuvad need kapralid asjalikemateks, kui eelvõetud ja KRA armust pulgad saanud seersandid. Enamus jääb siiski kõige tavalisemaks lapilükkajaks-roomajaks. Eks teatud mõttes see kindlasti ruineerib ja tekitab rahulolematust. Ega kutsealune ju kodus olles ja oma atra seades kõiki kaitseväe sisemuresid (näiteks mõttetu jaoülem) veel ette ei kujuta. Kohapeal on küll hilja, kuid suletud-pingestatud süsteemis viibivat rahulolematut inimest see igakord ei huvita.

NAK

Samal ajal, kui oktoobrilapsed oma SBK-d higistavad, õpivad tulevased seerud nooremallohvitseri kursusel, ehk NAK-is. Selline rühma või väiksema kompanii suurune kursus on praktiliselt igas väeosas, kusjuures jalaväesuunitlusega väeosades on igaühes oma. Eelnevalt on olnud juttu, et 1990ndail õpetati kõiki nooremallohvitsere Meegomäel, kus anti ühtlane kvaliteetne ettevalmistus. See süsteem löödi 2000ndate algul laiali ja väeosades moodustati hulk jalaväekooli nimelisi allüksusi. Neid oli vist isegi kuni 4. Uus kaitseväe juhataja on käskinud enamuse likvideerida, kuid vähemalt jalaväe eriala õpet kokku koondada pole enam suudetud. Eks sellega seonduvalt on ka tase ebaühtlasem-viletsam ning võimalik, et paralleelkursusi pidades kulub ka enam riigi raha.
Lisaks on kaitseväes näiteks ka pioneeri- suurtükiväe- tagala- ja õhutõrjekoolid, kuid need erialad on tegelikult spetsiifilised ja kokkukogumine keerulisem, sest meie miniarmees on spetsialiste niigi vähe.
Aga noh eks jalaväelaste puhul kehti ütlus, et oma särk on ihule ikka kõige ligemal.

(järgneb)

___________________________________

See huvitav pilt pärineb 2000ndate esimesest poolest. Mis on vahtralehe eesmärk 11 t täismassiga masinal, on hea küsimus, kuid kaitseväes antakse seoses suurendatud õppemahuga B juhiloa omanikule esmalt mitte C1 vaid kohe C juhiluba.

2009-09-28

Läti libaskmiin


Lõunanaabrid armastavad kostitada meid aega-mööda huvitavate uudistega oma riigikaitsest.
Mõne päeva eest selgus, et Läti nooremohvitserid on saanud jube kurjaks oma kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi peale. Kui selline asi avalikuks tuleb, on tegemist ikka tõsise skandaaliga. See ei viita mitte ainult rahalistele probleemidele ja võimalikule koondamislainele, vaid ka asjaolule, et süsteemis seespool on midagi erakordselt mäda – kõrgematel ülematel tundub puuduvat autoriteet ja protsess on ilmselt käärinud pikemat aega, mitte alles rahvusvaheliste abirahade saamise tingimuste avalikukstulekust.
Võimalik, et see vastasseis pärineb juba päevilt, mil lõunanaabrid otsustasid populistide eestvõttel oma ajateenistuse kinni panna ja paraadarmeele üle minna. Eks see palgasõjavägi on lõunanaabrite kaitsearenguraha ka hävitanud.
Samas olen kuulnud kõlakaid, et ajateenistus Lätimaal ka kunagi eriti ei toiminud ja oli mitmesuguseid raskusi. Samuti olnud armee arengutase vähemalt meie omaga võrreldes pidevalt pikalt maas. Korralikku koolitussüsteemi ei tekkinudki. Polnud siis ime, et punt laiali saadeti. Küll aga tuleks osaliselt süüdistada selles jamas ka neidsamu nooremaid ja vanemaid ohvitsere, kes lihtsalt ei suutnud olla innovatiivsed ja libastusid omaenda ajateenistuse korraldamise saamatusele astudes.

Sellest ka minu artiklipealkiri. Läti libaskmiiniks nimetati kaitseväes siis muidu kunagi maastikul paiknemiskoha lähistele selleks mitte ette nähtud kohta tekitatud väljaheidet. Õelamad ja nutikamad olla mõnikord õppusel isegi enne vaenlase rünnakut oma kaitsepositsiooni ees asjal käinud. Kust selline naljakas nimi - ei tea :)

Läti sõjaväest peaks iseenesest mõnikord ka kirjutama ja see ei saaks ilmselt eriti pikk artikkel, sest pole eriti millestki kirjutada. Mida võiks siiski ära märkida, on, et õhuväes on neil erinevalt meist suudetud luua omaette lennuüksus ja noh, sellel on ka kirjade järele enam lennuvahendeid. Samuti figureerivad lätlaste arsenalis 3 kingitud tanki T-55, kuna meil pole ainsatki roomikutega soomusmasinat. Iseasi, et mida kasulikku suudavad lätlased oma 3 tankiga väljaõppes peale hakata ja mida suudaksime samas meie. Ehk peaksime need 3 soomusmonstrumit neilt rentima või liisima? Kasu oleks igatahes kahepoolne, sest lätlased saaksid mingi kopka oma armeele ja meie saaksime odavalt kasulikke kogemusi riigikaitse arengukava täitmiseks tulevikus.
Aga äkki peaksime hoopis Iraagi ja Afganistani militaaria aitamise kõrval hoopis rohkem aitama üles ehitada lätlaste tuksis riigikaitset? Ehk nagu Vabadussõja päevilgi? Vaevalt, et me sellega toime ei tuleks, kui ikka tõega ette võtta.

2009-09-26

Rebaste retsimine või dedovštšina?

Gümnaasiumides septembrikuus traditsiooniks kujunenud nn rebaste ristimised ehk ka kõnepruugis "retsimised" omavad nähtavaid ühisjooni Nõukogude Armeest tuntud ja arusaadavalt ühiskondliku põlguse ära teeninud dedovštšinaga. Mõnikord nimetatakse ka pehmendavalt Jukude ristimiseks. On kahetsusväärne, et demokraatliku riigi üldharidussüsteemis leiab jätkuvalt aset selline kahtlase väärtusega tegevus.

Dedovštšinaks nimetatakse olukorda, kus vanemad olijad (ded = deduška = vanaisa) omavad võimu või meelevalda nooremate kogukonna või organisatsiooni liikmete üle ehk puhtalt vanus või staaž (mitte ametlik juhikoht) annavad õiguse/võimaluse end kehtestada. Tegemist on siis kaksikvõimuga, kus lisaks tegelikule grupijuhile omavad sisevõimu ka need, kes ei peaks. See ei pruugi esineda mitte ainult armees, vaid ka mõnes tsiviilasutuses, sealhulgas internaat-tüüpi koolis või isegi tavakoolis.

Eesti kaitseväes praktiliselt sellist nähtust ei tohi esineda, ei esine ega ole ka märkimisväärselt esinenud. Mingeid algeid ilmselt toodi kaasa Nõukogude Armeest 1990ndate algul, kuid need on pälvinud endastmõistetava hukkamõistu ja kohe ka välja juuritud. Võim on seaduslike ülemate, mitte vanemate ja tugevamate käes. Arvatavasti tänased ajateenijad ei oskaks selle peale õieti tullagi. Vanemad ajateenijad suhtuvad noorematesse küll teatava üleolekuga ja näivad mõnikord veidi laisemad, mis on suhteliselt arusaadav, aga see on ka kõik.

Seda imekspandavam on, et üldhariduskoolides üritatakse dedovštšina idu rebaste ristimise traditsiooni sildi all elus hoida. Leidsin internetist foto 2 a taguse rebase tõotusega:

TÕOTUS!
Mina, rebasesilk, tõotan käsi südamel, et teenin 12. klassi truult terve aasta. Kui ma seda ei tee, siis karistagu meid meie ainsad abituriendid veepommidega või silkudega. Tõotan, et tervitan viisakalt igal hommikul 12. klass´i õpilasi, avan neile koolimaja ukse, kannan nende koolikotti ning vajadusel teen nende koduseid töid! Aamen!


Saan aru, et koolis need asjad siiski nii kaugele ei lähe (?), kuid suunitlus, kui selline on liiga läbinähtav ja otsene koopia dedovštšina olemusest. Ja milleks selliseid tõotusi vaja? Kas üldse mõistetakse, mida tähendab tõotus, kui selline? Kaitseväes tõotatakse ustavust riigile ja seadustele. Kas kooliõpilase põhiline identiteet seisneb vanema klassi kummardamises?

Üle ega ümbert ei saa protsessist, kui sellisest. Kindlasti esineb koole, kus see nn ristimine viiakse läbi viisakalt, kuid see ei välista ka rohkelt sündsusetusi ja mõttetusi. Endast nooremate ja abitumas situatsioonis koolikaaslaste kinniteipimised, ebameeldivate ainete söömisele sundimised ja muud (sageli viletsa organiseerituse ja tasemega) alavääristavad tegevused või jõhkrused, mis mõnikord ka meediasse või internetti lekivad, on tegelikult labane sadismi õhutus ja väljendus.

Kui armees on teatud määral tõesti vajalik tõsta võitleja moraalset ja füüsilist valuläve ning vastupidavust (mitte siiski päris selliste kummaliste meetoditega ja ikka seaduslike ülemate juhtimisel), sest lahingus võib eneseületusvõime elupäästvaks osutuda, siis missuguse ebainimliku eneseületusega peab tegelema üks gümnasist?
Kui lugeda ja uurida neid konkreetseid tegevusi ning ka tagajärgi, mis selle nn traditsiooniga koolides on kaasnenud ja asetada neid näiteks muutmatult kaitseväe konteksti, oleks tegemist riikliku skandaaliga, kus lendaksid pead !

2009-09-11

Merevägi saab uue laeva

Eilsetest ja tänastest uudistest vilksas läbi, et Mereakadeemia ja Haridusministeerium on lõplikult alla andnud, Kaitseministeerium end aga kokku võtnud ning endisest taanlaste miiniveeskajast lähitulevikus õppelaeva ei saa. Endise nimega Lossen ja tänase nimega Kristiina saab ilmselt peagi hoopis Mereväe laevaks nagu tema sõsar Tasuja. Ehk siis tegemist uue laevaga EMV koosseisus. Iseasi, kas mereväelased on huvitatud selle laeva laevana pidamisest.

Lindormen klassi miiniveeskajad Lindormen ja Lossen lasti Taanis vette 1977. a ja võeti teenistusse 14.06.1978. 44,5 m pikad ja 577 t veeväljasurvega laevad olid mõeldud kontrollitavate miiniväljade paigaldamiseks. Selleks oli laeval u 30 m pikkune miinitekk, kuhu pidi mahtuma 50-60 meremiini. Relvastuseks 2 20mm automaatkahurit, alates 1997 aga 2 kantavat õhutõrjeraketiseadet. Lisaks miiniveeskaja rollile, kasutati laevu korda-mööda ka NATO miinitõrjeeskaadri staabi- ja toetuslaevadena, milleks nad on kohaldatavad. 2004 a sügisel arvati mõlemad teenistusest välja.
2006 müüdi mõlemad Eestisse, kus Lindormen sai Mereväe tuukri- ja toetuslaevaks Tasuja ja Lossen Mereakadeemia õppelaevaks Kristiina. Riigivara registris on esimene arvel u 16 milj ja teine u 8 milj EEK vääringus.

Rahadega probleem tekkiski. Nimelt ei selgunud kuidagi, kes pidanuks Kristiina eest maksma või kes, kas ning mida lubas või ütles. Kaitseväe juhataja pidanud laeva sobivaks ka mereväelaste õpetamiseks, kuid Haridusministeerium sai aru, et Kaitseministeerium aitab laeva kinni maksta vms. Haridusministeeriumi eelarves aga 2006. a 21. septembril saabunud laeva muretsemiseks raha planeeritud polnudki. Lisaks kulutas seisva laeva ülalpidamine ahnelt Mereakadeemia merepraktika rahasid. Kuna laev polnud mereõppesõiduks piisavalt hea, telliti ka ümberehitamise projekt, mille maksumuseks arvestati veel 10-20, 2009 juba 30 milj EEK. 2007 a suveks laeva eest veel makstud ei olnud, kuid võib oletada, et praegu on võlg lahendatud. Küll aga pole leitud siiani raha laevaga sõitmiseks, mistõttu on see tänaseks täpselt 3 a kasutult Lennusadamas loksunud (ikkagi rahakoormaid neelanud). Missugune on tema tehniline seis, on ka hea küsimus.

Tänavu kevadeks oli olukord niikaugel, et laeva pakuti Kaitseministeeriumile, kuna koolil sellega midagi peale hakata pole. Eks ka MaSu kaasa aitab. Nagu eilsetest uudistest lugeda võime, on asi nii lahenenudki. Kindlasti ei ole ka Mereväel laeva jaoks vahendeid planeeritud, kuid küllap oleks see tulevikus lahendatav. Laeva kai ääres pidamise ja vahiga saadaks kindlasti hakkama.
Kui laev aga nüüd Mereväes lammutatakse, on siiski tegemist teatava skandaaliga, sest kusagil on keegi kunagi mitu miljonit riigi raha tuulde visanud. Kristiina lugu on niigi häbiväärne. Iseküsimus, mis saaks laeva ülesandeks, kui teda varuosadeks ei lammutata? Miiniveeskajana polekski paha, kuid kas seda peetaks üldse sobivaks?
Eesti Merevägi ju Eesti territoriaalvete kaitsega ei tegele...


Kristiina 2008. a suvel nukralt Lennusadamas seismas, roostet kogumas ja oma saatust ootamas. Foto enda tehtud.
Pardas jaht Vesta, mis kuulub samuti Mereakadeemiale.

2009-09-09

EKV üldkehaline test koolidesse!

Tänane EPL on avaldanud iseloomuliku artikli õpilaste kehaliste võimete testimise kohta. Väga huvitav ja tore mõte, aga sooviksin seda täiendada või minna isegi veel kaugemale. Hr Toivo Jürimäe arvates võiks korraldada eraldi sporditestipäeva koolikursuse (klassi?) lõpu puhul. Samuti ei pea ta õigeks õpilaste hindamist nii, et kes kui kaugele hüppab või kui kiiresti jookseb, vaid tema arvates on oluline lapse areng.
http://www.epl.ee/artikkel/477429

Mõtteid julgeks pidada küll igati üllateks, kuid veidi ülikoolilikult sinisilmseteks. Koolis on kõik õppepäevad arvel ja laste õppemaht niigi võrdlemisi koormav ja tänu ühele lisaspordipäevale muutuks kevadine õppeprotsess veel tihedamaks ja kiiremaks. Samuti on natuke naiivne suhtumine, et hindame vaid teatud arengut ja plaksutame. Üldhariduskooli on mitte inimkatsekeskus, vaid haridusasutus. Minuteada ei ole viidud sisse ka süsteemi, kus füüsikas või emakeeles hinnatakse asjaolu, et õpilane on hakanud õppeaasta lõpuks saavutama 5% paremaid tulemusi, vaid hinnatakse ikka tulemuse vastavust kehtestatud nõuetele ja selle alusel saab hinde. Vastasel korral puuduks hindamisel eriline mõte ning loomulikult hariduslik tulemus.
Füüsiline ettevalmistus üldhariduskoolides on siiski oluline ja eriti arvestades tänapäeva noorte ebatervislikke eluviise suisa võtmeküsimusi. Kas kaitseväkke võetavate noorte tervis on halvenenud, ei oska öelda, kuid ilmselt mitte väga rängalt. Pigem on küsimus eelneva meditsiinikontrolli ebatõhususes.

Minu ettepanek on viia põhikooli lõpuklassides ja keskkoolis (gümnaasium, kutsekeskkool) sisse kaitseväe üldkehaliste võimete test nr 1. Olemuselt väga lihtne, vähe aega nõudev, kuid korralikult läbi kurnav ja ülimalt täpselt hinnatav füüsiline sooritus. Pole vaja mingeid eritingimusi, peale alusmattide, üle mõõdetud jooksutrassi, stopperi, normatiivide tabeli (võiks ka koolis stendil rippuda) ja kirjatöövahendite. Läbiviimise lihtsus on oluline voorus.

Millest test koosneb?

1) Kätekõverdused toenglamangus 2 min jooksul. Puhkeasend ülemine asend. Maksimum 82/58 (mehed/naised) korda = 100 p
2) Tõus istesse ehk harjutus kõhulihastele. Puhkeasend jällegi ülemine. Maksimum 92/90 korda = 100 p
3) 3200 m jooks (tasane maapind). Maksimum 11:54/14:54 = 100 p
Positiivse soorituse normatiivid võib kehtestada vastavalt vajadusele, kuid üle poole 300 punktist tuleks ikka kätte saada. Kõik see tegevus mahutatakse kokku u 45 minuti sisse. Esimesed 2 harjutust paaridena korda-mööda, jooksevad kõik koos. Kooliklassile paras.

Kas normid ei ole lastele liiga karmid?

Jah, võivad olla, aga normid peavad sõltuma vanusest. Eelnimetatud normid on vanusegrupile 17 - 30 (meeste näitel). Järgmine vanusegrupp 31 - 35 omab juba madalamaid norme jne, mida võiks samuti kehtestada näiteks vanusegrupile 14 - 16 vms. Arutamise küsimus spordipedagoogidele!

Täpsemat teavet ja normatiivid saab allolevalt lingilt ning detailsemat infot ka kaitseministri vastavast määrusest.
http://www.sodur.com/index.php?option=com_content&view=article&id=119&Itemid=150
____________________________


EKV füüsilise testi sooritamiseks staadioni otseselt vaja pole. 3200 m ringi saab mõõta ka mujale. Spordihall on jõuharjutuste jaoks siiski võib-olla mugavam, kui õuemuru.
Foto õpetajate lehest.

2009-09-04

E-Arsenali saaga ja kaitsetööd

Tahaksin öelda paar sõna teatud mõttes isegi kurikuulsa ettevõtte kohta. Algatuseks tuleb mainida, et olen seda asutust aastaid tagasi isegi külastanud ja kuigi ma sel ajal midagi arvata ei osanud, on tänaseks teatud pilt siiski kujunenud.
Ei hakka üldse jutustama sõjatehase firma kinnisvaraprojetidest - eks igaüks saab ise aru.


Arsenalis toodetud kraamil ei olnud kaitseväes väga positiivset vastuvõttu, mida on isegi ajakirjandusest lugeda saanud. Neil olid (on?) küll uhked ja ainulaadsed testseadmed ja ilmselt oli kogenud personal, kuid tegevus iseenesest oli üsna turu- või tarbijavaenulik. Kaitseväelased ei olnud enamuse toodete kvaliteediga lihtsalt rahul. Olen kuulnud, et ka firma Eli tellis neilt mingeid metalldetaile, kuid need ei osutunud kokkumonteerimisel sobivateks. Tundus, et ka toodete hind ei olnud madalate killast ja väljapoole kaitseväge mulle mittemeenuvatel põhjustel äriasi ei edenenud. Pole siis ime, et kaitseväele otsustati hakata tellima imitatsioonivahendeid ja muid vidinaid muudest ettevõtetest, sealhulgas paukpadrunid jõuavad meile suisa Brasiiliast. Räägitakse, et nende laeng on küll liiga tugev ja lõhub natuke relvi, kuid vähemalt ei tõrgu pidevalt.

Minu arvates on E-Arsenali üheks põhiprobleemiks tagantjärele olnud koguaeg keskendumine täiesti valele tegevussuunale - pürotehnikale. Töötati välja mingi omaette salasegu, mis tegi "plöts" ja tehti panus igasuguste imitatsioonivahendite tootmisele. Muidugi ei olnud kõik tooted kasutud. Näiteks suitsuküünlad olid igati normaalsed, kuigi kippusid üle kuumenema (pärast kesta käega katsuda ei saanud) ja heinamaad põlema panema. Ka õppegranaadi sütikud olid asjakohased, kuigi andsid mõnikord tõrkeid.

Iva peitub selles, et taolise lihtsa pürotehnika tootmisega võib hakkama saada ka mõni muu vastava litsensiga ja üldse palju kogenum ning suurema käibega ettevõte, mis tagatipuks teeb need vidinad vast odavamalt ja kvaliteetsemalt kah. Lisaks on meiesuguse väikeriigi kääbusarmee vajadused suhteliselt tagasihoidlikud ja ei pruugi firmat äragi elatada. Välismaale aga vaevalt eriti müüa õnnestub eelnimetatud põhjustel.
Muidugi seal oli plaanitud ka teine tegevusharu - relvasüsteemide kapitaalhooldus. Piirivalve vist oma asju sinna ka remontida tõi, kuid kaitsevägi ilmselt ei julenud ja raha ka poleks olnud. Minu arvates polnud seal ka väga usaldusväärseid tingimusi ega ettevalmistust käepärast.

Kas Arsenali sarnane ettevõte on üldse siis vajalik meile? Varad müüki (kui masu ajal ostetakse muidugi), pood kinni ja taevane rahu maapeal? Ei, kindlasti mitte, aga esmalt tuleks vaadata, millist teenust või toodet kaitsejõud tegelikult vajaksid ja kuidas saavutada ettevõtte usutavus.

Mida siis kaitsejõud või täpsemalt kaitsevägi võiks vajada?
Paukpadruneid ja muid pürovärke? Ei - neid ostame sisse ja odavamalt, kui neid ilmselt sellises tehases suudetakse toota. Samuti on kogused tagasihoidlikud. Muidugi võib padruniliin konserveeritult kusagil laonurgas konteineris seista - sõja puhuks näiteks. Mingeid õppegranaate või harjutusvärke samuti teha ei tasu, sest kogused on väiksed ja hind tuleb ebameeldiv. Ühesõnaga - niššiteemad.

Aga läheneks asjale hoopis teisest suunast: mida "toodab" kaitsevägi, peaasjalikult Logistikakeskuse võtmes, praegu?
Kaitseväe ülesanne ei ole minuarvates tootmistegevus (kuigi edasi ei müüda), aga ressurssi see võtab, vaja on ja järelikult teha tuleb. Kõik on näinud televiisorist või pildilt kaitseväe liivakarva soomustatud veoautosid, mis Araabia rindel ringi sagivad. Ausalt ma 100% ei teagi, kas neid kaitseväe töökodades ikka veel soomustatakse, kuid olen näinud, et remonditöökodade juurde on toodud (Soomest?) monteerimiseks mõeldud detaile. On muidugi arutletav, et kas kaitseväe remondiasutused peaksid tegelema autoehitusega, samas, kui olemasolev arvukas ja kallis tehnika laguneb ja ootab järjekorras hoolet või remonti. Arendustegevusest saan veel aru. Juttu on olnud avalikkuses ka Pasi (ehk Sisu XA-180EST) tornidest, mis valmivad Soomes ja paigaldatakse siin. Samuti tegeleb kaitseväe logistikateenistus ise tehnikasse elektroonika sisseehitamisega. Selle nädala alguses uudiskünnise ületanud külili keeratud kaitseväe veoauto Tallinn-Tartu maanteel kandis kastis sidekonteinerit, mille sisu paigaldus-ehitus võis samuti olla kaitseväe logistikute kätetöö. Siis on mulle ette jäänud info, et kaitseväes vahetatakse jõudu-mööda veneaegsete ZiL-131 -tede kapriisseid ja mittekontseptsioonilisel kütusel töötavaid bensiinimootoreid teatud diislite vastu. Tagatipuks on jäänud mulje, et kõigist nendest töödest suur osa on märkimisväärse järjekorraga. Samas peaksid ekv töökojad tegelema ka kaitseväe jooksvate tehnotöödega. Kalli rasketehnika ja -relvastuse kõrgema taseme hooldusvõimekusega pole ka kõige korrektsem lugu...

Tekib küsimus, kas seda hunnikut tööd ei võiks teha mingi usaldusväärne tsiviilfirma või riigiettevõte? Minu nägemusel võiks see toimuda just E-Arsenalis. Tähelepanelik lugeja küsib nüüd, et aga kuidas see peaks küll toimima, kui seal siiani pole olnud ega ole ka hetkel ei häid tingimusi ega personali? Vastus on ettevõtlusvormis ja erakapitali kaasamises. E-Arsenal võiks olla vabalt riigiaktsiaselts teatava märkimisväärse erakapitali osalusega. Tuleks lubada juurde tuntud firmasid, millel on tööstuslik kogemus, arvestatav käive ja kogenud personal - kes on pm oma ala tegijad Eestis ja on nõus/suutelised lisaks piruka ampsamisele ka investeerima. Näiteks BLRT jms (samas pakenditootmine vms pole eriline sõjatööstus või mis on EKTL?). Teatud riigiosalus on kasulik julgeoleku ja stabiilsuse mõttes - tegemist oleks tulevikus riiklikult üliolulise strateegilise ettevõttega. Sarnaseid on ka välismaal.

Taoline suur riigiettevõte võiks olla vähemalt siseturul riigihangetel igati konkurenstivõimeline ja teatud aastate järel võiks nii tekkida isegi vastav sõjalis-tööstuslik kontsentreeritud know-how millegi lihtsama omamaise arenduseks ja tootmiseks või välismaalt sisse ostetud relvasüsteemide kokkupanekuks. Saab sõlmida lepinguid ka kaitseväe spetsialistide kaasamiseks töögruppides ja firma töötajate erialalis-tehniliseks koolitamiseks kaitseväes.
Esialgu tuleks aga alustada lihtsamast töökojatööst.

Vene maaväed Eesti piiri lähistel


Hetkel peavad Vene armee väekoondised Kaliningradi ja Laadoga järve lähistel suurõppusi. Suurim üritus on õppus Zapad-2009, kuhu on kaasatud muuhulgas Arctic Sea otsimisega tegelenud Musta mere laevastiku laevad. Kuigi manöövrid ei toimu meie vahetus naabruses, on tegemist siiski märkimisväärse sündmusega, mida peaksime tähelepanelikult jälgima ja lahti mõtestama. Mastaapsetel õhu- ja meredessantidel on ikkagi ründav iseloom…

1930 ndate lõpul aga korraldas “rahuarmastava“ Nõukogude Liidu Punaarmee demonstratiivseid sõjaväemanöövreid väikese Eesti piiri lähistel, koondades siia ka tohutul hulgal elavjõudu ja rasketehnikat. Narva ja Petseri suunale kogunesid täpselt 70 a tagasi sajad tankid, suurtükid ja lennukid.
Hoolimata ilmselgetest ohumärkidest ei julenud tolleaegsed riigijuhid ette võtta midagi, peale neutraliteedipoliitika loosungite lehvitamise ja rahva rahustamise. Viimase hetkeni prooviti olukorra tõsidust varjata, rääkimata praktilistest sammudest ehk näiteks osalisegi mobilisatsiooni abil sõjaväe valmiduse tõstmisest. Olukord sai rahvale lõpuks küll selgeks, kuid mobilisatsioon jäigi tegemata.

Täna on olud õnneks märgatavalt muutunud ja otsest sõja- ega kriisiohtu pole. Teisalt võib ka tänapäeval esineda konventsionaalseid sõdu (Gruusia 2008) või ka ootamatult päevadega eskaleeruvaid muid konflikte, mis omandavad riikidevahelise mastaabi (Pronksöö 2007) ja kus ühe riigi parlamendist nõutakse jultunult naaberriigile sõja kuulutamist. Seepärast oleks lihtsalt huvitav igaks juhuks ikka teada, missugune on siis sõjaline valmidus meie piiri taga, kui näiteks mingil poliit-avantüristil peaks midagi õnnestuma.

Panen kirja olulisemad Vene maaväeüksused, mis paiknevad otse piiri lähistel ja mida oleks hõlbus rakendada suuremate ettevalmistuste ja ümberpaigutusteta. Eks igaüks võib ise internetiavarustes tuhnida ja tähelepanekuid teha, kuid sedakorda teen asja natuke lihtsamaks ja ülevaatlikumaks.
Loetletavad üksused on nö hambuni relvastatud ja praktiliselt alalises lahinguvalmiduses, ehk valmis lahingkäsu korral kohe baasidest väljuma ja asuma ülesannet täitma.

Artiklis pole mainitud sõnagi õhuväest ega mereväest, mis oleks tegelikult omaette teema.

76. kaardiväe ründe-õhudessantdiviis Pihkvas.

Vaieldamatult kõige rohkem teatud ja räägitud väekoondis meie piiride vahetus läheduses. Võib eeldada, et asjade pakkimiseks riigipiirini jõudmiseks kuluks diviisi esimestel üksustel peale häiret aega mõned tunnid. On Pihkva meist ju vaid kuni 50 km.
Kui muudes väeliikides minnakse diviiside süsteemilt üle brigaadidele, siis dessantväed on saanud endale teatava privileegi diviiside säilitamise näol. Õhudessantväed on olnud Venemaal alati teatud eelisseisuses. Samal ajal on nad leidnud ka palju rakendust. Pihkva diviis on osalenud erinevates Gruusia ja Tšetšeenia kampaaniates ning 1991 käinud teatavasti “külas“ ka Tallinnas. Kui 1990 ndail võis jääda mulje, et väekoondise olukord oli madalseisus, siis sellel aastatuhandel on toimunud kindlasti teatav edasihüpe. Lisaks suurenemisele ja tehnika uuenemisele on mindud üle kutselisele sõdurkoosseisule.

Olulised üksused diviisi koosseisus:
- 3 ründe-õhudessantrügementi
- suurtükiväerügement
- õhutõrjerügement
- pioneeripataljon
- sidepataljon
- remondipataljon

Kogu selle väe koosseisus peaks olema:
- ligi 8000 sõjaväelast
- üle 220 dessandi lahingumasina BMD erinevates versioonides ja modifikatsioonides
- üle 140 roomikutel dessandi soomustransportööri BTR-D erinevates modifikatsioonides, sealhulgas õhutõrjesoomukid 2-23mm automaatkahuritega
- u 50 120mm liikurmiinipildujat Nona-S
- 12 122mm välihaubitsat D-30

Silma torkab rasketehnika tagasihoidlik hulk, kuigi võib arvata, et ka teatud kogus tüüpilisi tanke, jalaväe lahingumasinaid ning ratastega soomustransportööre on pihkvalastel samuti käepärast. Kerge soomustehnika ja väikesed allüksused on õhudessantvägede eripäraks. Samal ajal on allüksused ise aga väga mobiilsed, hästi varustatud, hea väljaõppe ja kõrge võitlusvõimega.

25. motolaskurbrigaad Vladimirskii´s

Vladimirski asub Pihkvast 60-70 km kirdes. Brigaad on formeeritud alles hiljuti endise 42. varustusdepoo baasil. Võimalik, et armeereformi tulem. Meie riigipiirile võiksid saabuda brigaadi üksused täielikus lahingukorras näiteks kuni pool ööpäeva peale vastava käsu saamist. Kui kujutleda, et nende sõit kulgekski meie juurde, siis ilmselt läheks see Narva suunas, sest lõuna poolt on vägi juba olemas. Võiks arvata, et seoses äsjase formeerimisega on seal süsteem veel veidi roheline, kuid see on mööduv nähtus.

Olulised üksused on ilmselt järgnevad:
- Tankipataljon
- 3 (?) motolaskurpataljoni
- Raketiheitjapataljon
- 2 liikursuurtükiväepataljoni
- Tankitõrjepataljon
- Õhutõrjepataljon

Brigaadi koosseisus on kokku:
- kuni 4400 sõjaväelast
- 41 tanki T-80
- 120 roomikutega soomustransportööri MT-LB
- 18 122mm raketiheitjat Grad
- 36 152mm liikursuurtükki Akatsia
- 12 tankitõrjesoomukit Shturm-S
- 6 100mm tankitõrjekahurit Rapira
- 12 liikurõhutõrjeraketisüsteemi Osa
- 6 õhutõrjesoomukit Tunguska
- 6 õhutõrjesoomukit Strela-10

Huvitavaks on tervelt 2 pataljoni jagu liikursuurtükiväe olemasolu. Soomustransportööridena on kasutusel tegelikkuses algselt relvasüsteemide vedukiteks mõeldud MT-LB –d. Hulk selliseid masinaid veeti nii aasta või paar tagasi muide ka läbi Eesti Rootsist Venemaale, kus nad ilmselt kunagi olid ka valmistatud. See näitab, et naabrid peavad MT-LB-d heaks sõjamasinaks.

2. eriotstarbeline ehk spetsnazi brigaad Pihkvas

Nimetatud eriüksuse koosseisus on üle 900 võitleja, kes on saanud hea sõjalise ja füüsilise ettevalmistuse tegutsemaks nii üksusena, kui üksikult. Neid on võimalik kasutada eriülesannete täitmiseks, milleks võivad olla näiteks diverssiooniaktid, oluliste objektide ootamatu hõivamine, varitsused, mõjukate isikute kõrvaldamine vms.

9. kaardiväe suurtükiväebrigaad Lugas

Luga (Luuga) jääb Vladimirskiist omakorda mõnikümmend km kirde- ehk Sankt-Peterburgi suunas.

Olulised üksused:
- Raketiheitjapataljon
- Liikursuurtükiväepataljon
- Tankitõrjepataljon

Koosseisus on:
- 8 220mm raketiheitjat Uragan
- 18 152mm liikursuurtükki Msta-S
- 18 tankitõrjesoomukit Shturm-S
- 6 100mm tankitõrjekahurit Rapira

Kasutuses pole justkui väga suur kogus relvasüsteeme, aga samas linnas paikneb ka 7014. varustusdepoo ja töökoda, kust on võimalik välja võtta veel 16 raketiheitjat, 54 liikursuurtükki, 36 tankitõrjesoomukit ja 6 tankitõrjekahurit.
Kuna Pihkvas on kaudtulerelvastust suhteliselt tagasihoidlikult, võiks kujutleda selle brigaadi kasutamist vajadusel koostöös 76. ründe-õhudessantdiviisiga.

26. raketibrigaad Lugas

400 pealise väeüksuse relvastus koosneb ilmselt 18 maa-maa raketilaskesüsteemist Totška-U, mille taktikalised raketid on võimelised lendama 120 km, kõige uuemad ka kuni 185 km kaugusele, tabades vähem, kui 100 m täpsusega. Täpsus võib küll küsitavaks osutuda, kuid 0,5 t lõhkepea võib sellegi poolest mitmel hektaril kahju põhjustada. Eks igaüks võib huvi korral kaardilt joonlauaga mõõta kuhumaani Peipsi tagant siis ulataks.

268. suurtükiväebrigaad ja 380. raketiheitjarügement Puškinis

Puškini linnake asub St-Peterburgi külje all lõunapool. Kahes suurtükiväeosas on kokku arvatavalt 3 152mm Giatsint-B välisuurtükiväepataljoni ja 2 220mm Uragan raketiheitjapataljoni. Teoreetiliselt on neid üksusi võimalik kasutada näiteks 25 motolaskurbrigaadi toetuseks, suunates päeva või paari jooksul Narva kanti.

133. õhutõrjeraketibrigaad Strugi Krasnõjes

Strugi Krasnõje asub Vladimirskii lähedal. Raketibrigaad on relvastatud kaugmaaraketisüsteemiga S-300V (roomikveermikul), mille rakettide laskekaugus on 100 km.

Kokkuvõtteks

Kogu maaväeüksuste isikkooseisu arvukust, mis paiknevad alalises lahinguvalmiduses praktiliselt otse meie piiri taga, on võimalik hinnata vähemalt 15 000 le. Vahetus lahingutegevuses rakendatavate pataljonide arv on kusagil 10-15 vahepeal. Lisaks suurtükivägi ja muud toetusüksused. Meie piiri taga on tehnikast 24/7 kasutusvalmis kokku üle 40 tanki, üle 500 soomustransportööri ja lahingumasina, üle 250 suurtükiväesüsteemi ja u 100 õhutõrjesüsteemi.

Kui nüüd pöörata pilk korraks oma kodustele asjadele, siis meil on eelmainitutega ligilähedases valmidusastmes ehk kohe päevapealt rakendatavat väge kokku u 1 pataljoni jagu kuni 500 inimesega ja kuni 50 soomustransportööriga…


_________________________________

Esmesel fotol on Vene õhudessantväelased dessandi lahingumasinaga BMD-2. Kerged ja õhukese soomusega, kuid mobiilsed BMD-1, -2, -3 ja -4 ning sarnased, kuid ilma tornita BTR-D-d on arvukaimad soomusmasinad meie piiri läheduses.





Teisel fotol on Leningradi SVR MT-LB tüüpi soomustransportöörid rännakul. MT-LB on kergelt soomustatud ja minimaalselt relvastatud (1 x 7,62mm kuulipilduja) soomuk, mis algselt valmistati hoopis haakes veetavate relvasüsteemide pukseerimiseks. On aga ostunud ka mugavaks jalaväejao masinaks.






Kolmandal fotol on liikursuurtükid Akatsia. Kuigi pisut vananenud ja laskekaugusega alla 20 km, olid need kasutusel Gruusia sõjas ja on täiesti arvestatavad suurtükiväerelvad.

2009-08-31

Ajateenistusest vol 7

Ajateenijatest-allohvitseridest sõltub väeosa igapäevaelus vägagi palju. Ajateenija-allohvitseri tööpäev algab üldjuhul juba 5:50, mil kompanii korrapidaja või päevnik äratab allohvitserid, et need omakorda korraldaksid sama asja sõdureile kell 6. Peale äratust on hommikvõimlemine jooksu ja harjutustega.
Sageli on rühmas kasutusel rühma vastutava amet, mida allohvitserid korda mööda peavad ja ka lisaks kompaniis kompanii vastutava amet rühmade parematest või juhtivamatest (näit aspirandid ja reserv-rühmavanemad) allohvitseridest.
Distsiplineeritumates kohtades käib hommikuvõimlemine tavaliselt kompaniikaupa ja kompanii vastutava allohvitseri juhtimisel. Ülejäänud allohvitserid teevad kaasa, aga samas jälgivad, et ka kõik sõdurid kaasa teeksid. Kaitseväes käiakse sööklas söömas allüksuste kaupa rivikorras ja rivi juhib tavaliselt ajateenijast allohvitser. Hommikul umbes “päris tööpäeva“ alguse kanti (08:00) või veidi enne seda toimub ülevaatus, kus ajateenijad-allohvitserid kontrollivad sõdurite välimust ja tubade korda. Tööpäeva ajal on jäme ots üldiselt kaadrikaitseväelaste käes ja ajateenija-allohvitseri kohuseks on tagada, et rühm jõuaks õigeks ajaks tundi või mujale ning kaasas oleks nõutav kila-kola. Samuti aitavad nad tunnis kaadrit abikoolitajatena, näidissooritajatena või annavad mõningaid lihtsaid tunde (näiteks rividrill) ise. Maastikule minnes tegelevad allohvitserid aga otseselt oma allüksuste juhtimisega. Jaoülema amet on koormav, sest pidevalt alluvaid juhtides ja kontrollides tuleb samas ka endal täpselt samade asjadega toime tulla, kuna kedagi appi võtta pole kah võimalik. Rühma juhtkonnal on selles suhtes juba natuke lihtsam. Kui tööpäev kell 17:00 lõpeb, läheb võim jälle üle ajateenijatele-seerudele. Neist kõige kõvem ninamees, aga ka töömees on ilmselt kompanii korrapidaja, kes peab teadma riviaruannet, jälgima sisekorra täitmist ja muud. Õhtuse loenduse järel algab öörahu ja ajateenijad-allohvitserid peavad viimase asjana enne seda kontrollima, et ruumid jääksid korda ja kõik oleks muidu ok.

Selline on lühidalt ajateenijast allohvitseri tavalise päeva kirjeldus. Kui tõmbame need aga rühmast maha, ei saa ometi elu kaitseväes seisma jääda. Nii tuleb kaadril näiteks korda-mööda hommikul kell 6 väeossa tulla ja õhtul kell 22 pereelu nautima minna. Seda võidakse teha näiteks terve kompanii kaadriga korda-mööda ühekaupa, kuid siiski peab üks ohvitser või kaadriallohvitser siblima kasarmus 10-20 allohvitseri eest, mis pole efektiivne. Lisaks on vaja tööpäeva ajal põhitööd teha. Väeosas on ka kaadrist korrapidaja, kuid tema ei jõua üksi ammugi mitmesajal inimesel eri korrustel ja kasarmutes töövälisel ajal silma peal hoida. Kaitseväel ületundide eest tasumiseks raha ei jagu ja niisama vabade päevadega järgi mängides on SBK ajal ka raske toime saada. Seepärast määratakse sageli üks ajateenijatest-kollanokkadest vastutama ja nii ta veereb. Iseasi, mis kasarmus õhtul toimub või mis kasvatuslikud harjumused kujunevad noorsõduritele tulevikuks.

Kui eelvõtmise SBK on läbi, algab kohe põhivõtmise SBK ja, taevale tänu, on võimalik juhul, kui nooremallohvitseride kursuse ülem ja kompaniiülem läbi räägivad, rakendada kursuse õppureid uute noorte peal korra hoidmisel väljaspool tööaega (ja kursuse metsalaagreid). Õppurid on küll ka veel rohelised, kuid eks õpi siis mõlemad pooled.
Aga nüüd tagasi eelvõtmise ajateenijate juurde.

“Õige valik“

Popis ja noortepärases telesaates osutub kahest kandidaadist alati vastassoo esindaja poolt välja valituks üks. Kaitseväes on eelvõtmise SBK lõpus samamoodi, sõltub ainult, et mispidi vaadata. Kas valitu on nüüd see, kes osutub tulevaseks allohvitseriks või see, kes autojuhiks? Tõesti huvitav ja kui hakata süvenema – huvitavamaks läheb.


(järgneb)

_____________________________________________

Ajateenijad jalgsirännakul. SBK lõpus sooritatav täisvarustusega rännak on suurimaid füüsilisi pingutusi ajateenistuse jooksul. 35 kg vääringus varustuse ja relvastusega kahe päevaga u 30-50 km maha käia pole naljaasi. Eesti sõdurit drillitakse aga juba SBK-st alates moraalselt ja füüsiliselt vastu pidama ning oma võimete piire kompama.

2009-08-28

Ajateenistusest vol 6

Kuigi oma riigi teenimine südilt ja võimalikult pikalt aega teenides võiks olla iga tubli ja toreda noorhärra ülim soov, ei ole see paraku nii mitte. Sarnaselt aastatuhande algul ilmnenud soovimatus 3 kuud kauem militaaraega veeta ei ole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kui algul komplekteeriti koosseis üsna suvaliselt, siis tänapäeval käib asi KRA psühholoogilise testi alusel. Tõsi, ajateenijatelt on vaikselt kuulda olnud, et testi täites saavad nad huvi korral ka ise endale omadused valida. Samuti pole teada, et kedagi oleks selle testi üliviletsa läbimise tagajärjel valgesse käisteta kombinesooni riietatud. Ehk kui isu ikka 11 kuu asemel 8 vormi kanda, siis valikus vastavad vastusevariandid.
Tegelikult ei saa kutsealuseid siiski südametunnistuseta kuritahtlikkuses ja häbematuses alati süüdistada. Paljud andekad noored on huvitatud kõrghariduse omandamisest, milleks on vajalik ka kooli sisseastumisprotseduuride läbimine. Eelvõtmine toimub juuli esimesel nädalal. Samal ajal toimuvad täpselt aga ka sisseastumiskatsed või dokumentide esitamine kõrgkoolidesse. Lisaks jäävad sinna perioodi mitmed lõpetamistseremooniad. Kui ajateenistus algaks ka nädala või paar hiljem, oleks olukord juba märksa parem. Pikalt ei saa aga algust augusti poole nihutada, sest ajateenijate teatud õppeetapid ei saa niiviisi aastavahetuseks läbi ja neid on järjepidevuse huvides väga ebamugav nädala kaupa uude aastasse edasi tõsta. Reservnädalate arvelt midagi siiski kokku litsuda saaks.
Nii ongi tõsiasi, et sügisese põhivõtmisega saabub väeosadesse samapalju üliõpilasi, aga ka näiteks juba C-kategooria juhilubade omanikke, kui suvel. On väidetud, et mõnikord on olnud sügisel teenistusse võetud kontingent isegi suvisest parem, mis on muidugi natuke kurioosne.

Kummaliseks jääb muidugi asjaolu, et mõned kutsealused, kes kangesti allohvitseriks sooviksid saada, testist juhina küll ausalt läbi ei saa, kuid ühtlasi heaks autojuhiks klassifitseerununa ja 11 kuu peale pääsenutena jõuavad ikka seersandipaguniteni. Võimalik, et test sobib pigem tsiviiljuhi väljaselgitamiseks. Õnneks sellele testile üksuses enam erilist tähelepanu ei pöörata. Allüksuses ütleb terava silmaga ja kogenud ohvitser või vanemallohvitser ise sõduri esimese paari kuu teenistuse põhjal ära, kelleks ta sobib. Enam simuleerida ei saa ja valiku tegemisel eksitakse üldiselt ka harva. Iseasi, et kas on üldse piisavalt valikut.

Töö kiidab tegijat ehk 1 = 3

Kaugel nõukogude ajal oli teemaks loosung 5 = 4. See ei olnud mitte uuem kõrgem matemaatika, vaid viisaastaku plaanis ette nähtuga tuli prestiiži mõttes hakkama saada 4 aastaga. Iseasi, kas kvaliteet kaasnes või siis 5 aasta plaan igaks juhuks ette liiga lõtv ei saanud.
Paljud uued asjad on unustatud “vana hea“. Nii ka kaitseväes. Nimelt kui ajateenistustsükkel algab juulis eelvõtmisega ja lõpeb juuni alguseks kõigi meeleoluka kojusaatmisega, on ilmselge, et enamus linnakuid on juunis ajateenijatest priid. Kuna ajateenijate ampluaasse kuuluvad ka jaoülemate kohustused (ja nende õpe võtab teatavasti ka aega), on ilmselt kõigile selge, et uute ajateenijate saabumisel neid kusagilt võtta ei ole.
Normaalses ajateenijatega rühmas on kaadrist nooremohvitser-rühmaülem, vanemallohvitser-rühmavanem, mõnikord ka nooremallohvitserist instruktor ja ajateenijatest u 25-40 sõdurit jagatuna jagudesse, 3-5 nooremallohvitseri-jaoülemat ning ajateenistuse lõpukuudel lisaks reservohvitseri kandidaat ehk aspirant ja tulevane nooremallohvitserist reserv-rühmavanem. Sõduri baaskursuse (SBK) ajal on olukord sageli palju lihtsam, aga rängem: rühmaülem ja rühmavanem (mõnikord lisaks ka 1 instruktor) on ühtaegu nii iseenda, kui ka puuduvate jaoülemate eest koos oma 30-45, harva isegi suisa 50 sõdurist “rohelisevõitu“ ajateenijaga. Ajateenijatest jaoülematel on oma tegevusnišš ja nende õlule langevad sageli ülesanded, mille igapäevane täitmine kaadri poolt on nagunii üsna tülikas. Neid kohuseid võib ka lühidalt kirjeldada.

(järgneb)


___________________________________________

Kaitseväes on paberimajandus ja bürokraatia tõsised teemad. Isegi rühmaülemal ja -vanemal tuleb üsna suur osa oma ajast arvuti ees veeta, et tarvilikke pabereid trükkida. Sealhulgas iga antava õppetunni eel peab olema korralikult vormistatud ja järgmise ülema poolt kinnitatud vastav dokument. Ajateenijad-allohvitserid tavaliselt arvutiteni ei pääse ja saavad harjutada käsikirja.

2009-08-26

Norra raketikaatrid müügis

Norrakad on pannud soodusmüüki oma 6 Hauk klassi raketikaatrit. Esmaste tehingupartneritena nähakse NATO või PFP riike. Hind koos korraliku eelhoolduse ja relvasüsteemidega on 3 milj EUR ehk 47,1 milj EEK tk, mist teeb koguhinnaks veidi üle 282 milj EEK.

Raketikaatrid, mida on nimetatud ka patrullkaatriteks ja torpeedokaatriteks, on relvastusse võetud peamiselt aastail 1979-80 ja moderniseeritud kümnete miljonite eurode eest selle aastatuhande algul (Super-Hauk). Muuhulgas on Hauk-id osalenud terrorismivastases patrullis Gibraltari väinas. 2008 arvati kaatrid teenistusest maha ja selle aasta suvest pakutakse neid müügiks eeskätt NATO patrnerriikidele ja PFP programmi kuuluvatele riikidele.

Eesti sõjalise kaitse arengukava p 23 näeb ette kiirkaatrite hanget territoriaalvete kaitse tugevdamiseks ja mereseire tõhustamiseks. Pole välistatud, et norrakad on meie kava enne oma müügikuulutuse ülespanekut ka lugenud.
30 a vanused kaatrid poleks küll omadustelt parimad, kuid äramärkimist väärib teatud lihtsus kasutusele võtmisel. Laeva peamasinad on MTU diislid, mille hooldus meie mail läbi proovitud, relvasüsteemidest aga on meile tuttavad Boforsi 40mm automaatkahur ja Simbad õhutõrjeraketisüsteem, mis tegelikult on äsjaostetud Mistrali laevaversioon. Laev-laev rakettide kasutuskogemus puudb seni kaitseväel üldse ja tagasihoidlikumad Penguin raketid oleksid selles suhtes head alustuseks.



Hauk klassi kaater:

Pikkus x laius x süvis - 36,5 x 6,2 x 1,8 m
Veeväljasurve, maksimaalne - 160 t
Kiirus - 32 sõlme (u 60 km/h)
Sõidukaugus - 440 miili / 710 km @ 30 sõlme
Relvastus - 1 x 40mm automaatkahur, 2 x 533mm torpeedoaparaati, 1 x 2 lühimaa õhutõrjeraketilaskeseade, 4 kuni 6 x laev-laev raketiseade (30 km)
Meeskond - 6 ohvitseri + 18 allohvitseri ja madrust


Müügiinfo allikas:

http://www.auksjon.no/BoatView.aspx?BID=58

2009-08-23

Ajateenistusest vol 5

Nii otsustabki alates uue ajateenistuse kontsepti sisseviimise ajast tsiviilasutus KRA, et kes on eelolevas ajateenistuses seersant või autojuht ja kes lihtsõdur ehk ka lapilükkaja. Häda aga selles, et näkku vaadates ei ole võimalik ilma märkimisväärsete selgeltnägija võimeteta nii lihtsalt aru saada, mis noorest inimesest võiks saada. Hiljem on teatava rahasumma eest aretatud fiktiivsevõitu kiirtest.
Algatuseks oli kutsealuste arvude kokku saamisega olnud sedavõrd tegemist, et tõsisema valiku tegemine oli üldse teisejärguline. Kaasa aitas ka meditsiin. Ajateenijad rääkisid mõnikord hiljem kibestunult, et meditsiinikomisjonis olla konkreetselt üle ukse küsitud, et “kes tahab aega teenima minna?“ Ajateenistusse sattus nii parasjagu ka neid, kes olid füüsiliselt täiesti kõlbmatud, välja tuli isegi poolpimedaid või paberitega hulle. Hea füüsise ja vaimuga noormehed aga suutsid end eriliste katsumusteta ära nihverdada. Niisugune äraviilimine on kindlasti raskem, kui vaevalt riigikeelest aru saad ja nõnda kerkis umbkeelsete ajateenijate suhtarv. Venelastele on militaaria alati südamelähedasem olnud, mida ei saa aga alati väita otseselt riigikaitse kohta.

Lähiajaloolise ülevaate lõpuks võiks lisada, et peale esimesi probleemseid aastaid on vähemalt kutsealuste motivatsioon kaitseväes teenida paranenud. Seda tuleks lisaks palgaarmee debati sumbumisele lugeda ka noorema entusiastlikuma põlvkonna pealekasvu tagajärjeks.
2005-2006 ilmnes kaitseväes veel uus probleem, mis ka ajateenistust puudutas. Nimelt viis erasektori kiire palgakasv ja kaitseväe niru töötasu ära rahvamajandusse mitmeid häid ja kogenud ohvitsere-allohvitsere ning ega pealekasvu üle ka kiita saanud. Eriti viletsaks kippus olukord kaadriallohvitseridega, kelle igapäevatöö pidid sageli sarnaselt 90-ndate algusele üle võtma suisa ajateenijad. Tänaseks on kaadrimuredest enamasti üle saadud, kuid vahele jäänud mõõn annab end siiani osaliselt tunda.

Vahekokkuvõte ehk eilsest tänasesse

Seni on käsitletud minevikku ja kuigi kõiki detaile ei ole olnud ka võimalik lahata, on austatud lugeja saanud kindlasti teada üht-teist, mis ilmselt aitab tal mõista ja lahti mõtestada ajateenistuse olemust tänasel päeval. Võimalik, et midagi mõtlemapanevat ja uut on endale leidnud ka need, kes ise asjas osalenud. Ega süsteemis sees olles ei olegi aega selliste asjade üle arutleda, sest elulised igapäevased teemad pressivad ju koguaeg tagant. See pikavõitu eeljutt oli aga vajalik, et aidata mõista tänapäeva süsteemi olemust ja võimalikke variante. Edaspidi ongi kavas käsitleda tänaseid küsimusi, probleeme ja lahendusi ning pakkuda omapoolseid variante ning põhjendusi. Siiski on järgmiste kirjutiste lugemise eel kasulik ka eelnevad üle vaadata.
Puudutatavad teemad ei ole ametlikult varjatav materjal (on ka ilmselt nagunii piisavalt teada erinevates “välisringkondades“), kuid jääb kodumaise tavakodaniku eest lihtsalt varjule. Eesti kodanikku peaks aga huvitama, kas ja kuidas toimib (tema maksuraha abil) põhilise riigikaitselise kodanikukohustuse täitmise vorm, ehk ajateenistus.

Selektsioon ja ajateenistuse alguse määramine

Lähiajaloo lõpusirgel käsitlesin eelvõtmise ja põhivõtmise küsimusi. Selles vallas pole tänaseks märkimisväärseid muudatusi toimunud. Ajateenistusse võtmise eel on hakatud rakendama teatud testi, mille väljatöötamise ja rakendamise hinna ja muu võib leida Eesti Ekspressi artiklist:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F54FB98FF4AB3FFC225757D0032A797

Testi tulemusena peaks siis otsustatama, kas kutsealune asub ajateenistusse eelvõtmise käigus juulis või põhivõtmise käigus septembris. Tegelikult võetakse erandkorras aega teenima ka jaanuaris, kuid minimaalselt ja peamiselt Tallinnas teatud edasilükkamatute funktsioonide (näit presidendi auvahtkond) vahepealseks äratäitmiseks.
Eelvõtmise ja põhivõtmise arvuline suhe on laias laastus praktiliselt pooleks, kuigi pigem natuke põhivõtmise kasuks. Jaotuse õigsuse peaks tagama kirjade järgi 75 EEK maksev test KRA-s. Test ise kujutab endast ajateenijate sõnul paarikümmend küsimust, millele on võimalik valida endale sobilik vastusevariant pingerealiselt. Kõik on pealtnäha ilus ja loogiline, kuid on unustatud, kes on testitavad, millised on nende eraelulised huvid ning mis põhjusel nad seda testi on pandud (sunnitud) tegema.

(järgneb)

______________________________________________


Kutsealused arstlikku komisjoni ootamas. Arstlikku komisjoni interneti teel läbida ei saa. Kutsealused jagunevad kolmeks: ühed üritavad teenistusest ära pääseda, teised teenima pääseda, kolmandatel on vast üsna ükskõik, mis saab. Kõlblikuks tunnistamine ei tähenda veel, et ajateenistusse ka kohti jagub või et tervis ka tegelikult ajateenistuse lõpuni vastu peab...

2009-08-19

Ajateenistusest vol 4

Samal ajal, kui poliitikud ja muud tegelased kemplesid omavahel kaitseväe kontseptsiooni, relvastuse ja tuleviku üle, toimusid kaitseväes endas tõsised muutused ja seda ka ajateenistusel põhinevas osas. Esmalt silmatorkavamaid muutusi võis olla kõigi väeosade, mis tegelesid ajateenijatega, nimede ümbermuutmine. Tulem pakkus teatavat konkurentsi isegi hr Salomon Vesipruuli surematutele värssidele ja näitas suunda teatud meretagusele rekordiraamatule. Näiteks Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonist sai "Jalaväe Väljaõppekeskus Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon", samuti asutati Tapal "Lahingutoetusüksuste Väljaõppekeskus Tapa Väljaõppekeksus" jne. Öeldakse, et nimi meest ei rikkuvat, kuigi eks see ole ka lohutuseks.

Pelgalt muutuse pärast nimesid siiski ei muudetud, vaid taga oli ka reaalne sisuline muutus, mis oli nime pikkuse muutuse suhtes küll pigem vastupidine. Vastavalt õppe-nimedele otsustati ka kaitsevägi teha ajateenijatele nö puhtalt administratiivseks "õppe-kaitseväeks". Sellega seonduvalt likvideeriti väeosadest praktiliselt täielikult igasugune sõjaline võimekus ja lahinguvalmidus. Ajateenistus aga hakkas sarnanema (tugevdatud režiimiga) inernaat-kutsekoolile. Linnakutes paiknenud senised pataljonid segati ära ja allüksusi vähendati sedavõrd, et alles ei jäänud ühtegi komplektset jalaväepataljoni; küll aga poogiti jalaväepataljonidesse brigaadi taseme allüksusi. Pärnu linnak otsustati sulgeda ja samuti suleti Jägala - üks liiga kesklinnas, teine liiga perifeerias. Kõigi sõjaväelinnakute valve võttis üle palgaline Kaitseliit, mis iseenesest oli tegelikult hea lahendus, sest varasemalt oli selleks kulunud üsna palju ajateenijate ressurssi väljaõppe ja teenistuse arvelt.

Loomulikult tuli midagi ette võtta ka ajateenistuse senise ebaõnnestunud ajalise lahendusega. Muutus viidi läbi võrdlemisi nutikalt, jättes samaks seersantide 11-kuuse ja sõdurite 8-kuuse teenistuspikkuse, kuid keerates asetuse vastupidiseks - nüüd pidid saabuma tulevased seersandid, aga ka tulevased roolikeerajad, teistest hoopistükkis varem ja lihtsõduri karjääri tegijad 3 kuud hiljem. Esmalt saabunutest sai "eelvõtmine" juuni/juuli vahetusel ja hiljem saabunutest "põhivõtmine" septembri/oktoobri vahetusel. Kutsealustega alustas tegelemist seniste riigikaitseosakondade (RKO) asemel Kaisteressursside Amet, ehk KRA.
Lisaks tuleks ära mainida, et lõpetati ajateenijate võtmine Õhuväkke ja sama plaan oli ka Mereväega.

Läbi raskuste tähede poole!

Probleemide puuduse üle kurta ei saanud. Kui senisel RKO-l oli kontoreid õige mitu, siis KRA-le jäi alles ainult 2. Inertnetipõhine suhtlus ei tahtnud hoolimata eeldatavast popist noortepärasusest kuidagi vedu võtta ja eks oli teatavaid korralduslikke raskusi ka uue asutuse käimajooksmisega. Lisaks lootsid paljud kustealused poliitikute prohvetlikele ennustusele ajateenistuse peatsest hingusele minekust ja üritasid võimalikult rongist maha jääda. Ilmekalt hakkasid väljenduma ajateenijate tervisehädad. Ei saa väita, et varasematel aastatel ajateenijate tervis eriti palju parem oleks olnud, kuid väeosade meditsiinipersonalil säilis teatav võimalus teha kohe saabumispäeval meditsiiniline ülevaatus ja saata sama bussiga tagasi arusaadavalt militaarkõlbmatuna sekka sattunud tegelased, sealhulgas südame-, kopsuhaiged jms, kellele ajateenistus nagunii oleks lühidaks jäänud. Väeosa meditsiinipersonal töötas avapäeval küll edasi, kuid kõlbmatud hakkasid nüüd sattuma hoopis otse laatsaretti, kus said kaitseväe kulul mõne nädala elada-süüa, enne, kui kaitseväe arstlik keskkomisjon nad peale aktsepteeritud kontrolli koju saatis.

Nagu eelnevalt sai mainutud, oli ringi muudetud ajateenistuse ülesehitus. Eelvõtmise ja põhivõtmise ajateenijate selektsioon oli samuti täiesti KRA võimuses, sest kaitseväes eri aegadel saabunuid enam vahetada pole võimalik.

(järgneb)
____________________________________

Pärnu Üksik-jalaväepataljoni linnaku jalgvärav. Pataljoni sulgemine venis 2 aastat tänu suurele ühiskondlikule vastuseisule, aga ka kaitseväe kasarmukohtade ajutisele nappusele. Samas polnud selle kompaniisuuruse "jalaväepataljoni" ülalpidamine, sõltumata tingimustest, kindlasti ka otstarbekas - kogu rahuaegne ajateenijate jalavägi koosnebki ju vaid ühestainsast ja niigi üle riigi killustatud... pataljonist.

2009-08-17

Apsakas: v a h i l a e v "Ladnõi"

Viimastel päevadel oleme lugenud huvitavaid uudiseid kaubalaeva "Arctic Sea" kummalisest afäärist. Ei hakkaks seda siinkohal refereerima, kuid tahaksin juhtida lugejate ja eriti ajakirjanike tähelepanu selle kurioosse kaubalaeva otsimises edukalt osalenud vene sõjalaeva veidrale ajakirjanduslikule liigitusele.

Kõik meie lehed ja agentuurid pasundavad järjekindlalt: vahilaev "Ladnõi" ja vahilaev "Ladnõi". 17.08.09 Aktuaalses Kaameras märkasin oma üllatuseks subtiitrites aga hoopis laevatüüpi... "allveelaevade j ä l i t a j a". Mis toimub?

Seoses tagasilükkamatu asjaoluga, et omame võimalust surfata internetisügavustes, on ilmselt kõige arukam alustada sealt laeva - inglise k: Ladny - otsinguga (NB! soovitaks muide ka ajakirjanikele). Leiame Venemaa Musta Mere Laevastiku toreda internetilehe ja olemas:


Iseloomustuseks ja teadmiseks, et 30 a vanuse laeva pikkus on 123 m, kiirus 30 sõlme, meeskond 197; relvastus: 4 laevavastast raketilaskeseadet (laskekagus 50 km), 2 õhutõrjeraketilaskeseadet (laskekõrgus - 12 km), 2 2-raudset 76mm universaalkahurit (laskekaugus 15,7 km), 2 süvaveepommiheitjat, 2 4-torulist torpeedoaparaati ja 2 allveelaevavastast sonarit ning lisaks kuni 16 meremiini. Tulejõudu sellel "vahilaeval" sedavõrd, et võiks uputada kogu meie mereväe iseend märkimisväärselt ohustamata.

Tegelik veaselgitus on selline, et jah - venelased ise kutsuvad neid laevu tavaliselt saatelaevadeks (mõnikord ka allveelaevahävitajateks ja venelastele on meeldinud laevatüüpidega hämada) ja eks keegi sealt selle vahiasja välja mõtles.
Meie NATO klassifikatsiooni järgi on siiski tegemist fregatiga.

Mis on aga vahilaev? Eesmärk peaks olema merepiirkonna valve ja kontroll, relvastus suhteliselt tagasihoidlik. Ega tänapäeval päris sellise nimega laevatüüpi enam vist eksisteerigi. Töö on üle võtnud patrull-laevad ja patrullkaatrid, mis sageli kuuluvad piirivalve või rannavalve arsenali.

Enne 2. maailmasõda kuulusid Eesti Mereväkke siiski 2 vahilaeva: "Laine" ja "Pikker", millest esimese pilt õnnestus mul ka http://www.mil.ee/ lehelt leida.



Ja veel: tänasest delfist loeme, et "Ladnõi" näol on tegemist siis lausa... ristlejaga !
"Heal lapsel" (lapse all ei pea silmas laeva) mitu nime?

2009-08-16

Ajateenistusest vol 3

Uuel aastatuhandel uue hooga.

Kahtlemata ei olnud kaitsevägi aastatuhande vahetuseks kaugeltki valmis (valmis pole ta tegelikult siiani). Samas oli võetud suund NATO poole ja tunneli lõpus paistis ka valgus. Võimalik, et põhjanaabritelt eeskuju võttes ja mida iganes, võeti ette ka ajateenistuse reform. Kuuldusi oli erinevaid ja RKO-des ehmatati kutsealuseid isegi 16-kuuse ajateenistusega lähitulevikus, mispeale suurenes tung ajateenistusse kindlasti. Uue seadusega õnnestus vaidluste järel riigikaitsekohuslasteks teha ka üliõpilased, mis tähendas ajateenijate kontingendi taseme paranemist.

Heas usus hakati nüüd tegelema ühtlasi ajateenistuse reformimisega. Leiti, et ajateenistus tuleks diferentseerida, parandamaks ja süstematiseerimaks näiteks sõduri baaskursuse (SBK) ohjashoidmist. Selleks pidid seersandid jääma peale oma ülejäänud allüksusekamraadide kojuminekut veel mõneks kuuks teenistusse ja olema nö drillijateks uutele noortele. Väga võimalik, et algul mõeldi lihtsalt seersantide sõjameheelu pikendamisele paari kuu võrra, kuid tulemus oli lõpuks, et hoopis sõdurite ajateenistus lühenes 3 kuu võrra. See tõi endaga kaasa senise õppekava lühendamise, mis eriti pigistas ajateenijate-allohvitseride haridusteed. SBK jäi küll 10 nädala pikkuseks, kuid nooremallohvitseri kursus (NAK) lühenes 12-lt 10-nele ja reservohvitseri kursus 10-lt 8-le nädalale. Nimetatud kursused olid tegelikult niigi erakordselt sisutihedad ja kärbe tähendas konkreetselt, et seersandid ja aspirandid said 15-20% vähem sõjatarkust ning allüksuste-üksuste koostöö lihviks ja tulevaste reservohvitseride praktikaks jäi ka alla 1,5 kuu.


Kui väljaõppe taseme langusega ilmselt oli suudetud isegi arvestada, siis asjaoluga, et mõningatel allohvitseriks sobilikel ajateenijatel võib puududa entusiasm või patriotism oma ajakest väeosas kaaslastest 3 kuukest kauem veeta, ilmselt mitte. Võimalus aga oli lihtsalt näiteks NAK-ist välja langeda seoses nirude õppetulemustega, aga oli ka juhtumusi, kus ajateenija kirjutas mõni nädal enne allohvitseriks saamist avalduse kursuselt väljaarvamiseks, kuna ta “ei sobi seersandiks“. Asjale pani aga mahlaka punkti hoopis kurioosne asjaolu, et teadmata põhjusel üsna äkiliselt teenistusse tekkinud lõtkude tulemusena jäid mõnes väeosas kümned seersandid “töötuks“ – uusi noorsõdureid ei tulnud, aga koju neid ka ei saanud saata. Muidugi selline lõtkutamine võis olla vajalik, et kogu süsteem ringi muuta, kuid siiski toodi selle ohvriks kümneid tublisid ajateenijaid allohvitsere, kellele tuli tegevust otsida suisa linnaku heakorratöödel. Kaitsevägi ja ajateenistus kogusid endale nii omajagu vaenlasi, kes veel väeosas olles otsisid seaduseparagrahve ja helistasid juristidele ning võimalik, et isegi õiguskantslerile.

Midagi oli selles paariaastases perioodis positiivset ka: pikkamisi mandunud kaitseväe sisekord ja distsipliin said märgatava tõuke ülespoole, sest teenistuse lõpusirgel uute sõdurite ülemateks sattunud seersandid olid kogenud nii inimeste juhtimises, kui teenistuse organiseerimises ja teadsid hästi, kuidas “kruvisid pingutada“.

Uus elupäästev lahendus võis olla kinnitamata andmeil inspireeritud sedakorda rootslastelt ja läks käiku alates aastast 2003.
Kuna NATO oli ukse ees, oli vaja, et kaitsevägi ka endast midagi sõjalist kujutaks ja teeks. Nii pandi käima mitte enam allüksuste, vaid üksustepõhine ajateenistuse väljaõpe. Hoolimata kohalike elanike hüsteeriast ja külmast vihmailmast peeti kevadel keskpolügoonil maha ka üle hulga aja esimene suurõppus nimega “Kevadtorm“.


Tumeda küljena hakkas nüüd poliitikutelt pudenema huvipakkuvaid ja reformistlikke ideid, mille hulka kuulus ka ajateenistuse, kui võimaliku totalitarismi jäänuki, kaotamine sootuks. Moodustati täis-elukutseline Scoutspataljon ja tsivilistidele näis, et kutseline miniarmee lahendab kõik riigikaitse ja ka maailma turvalisuse probleemid. Ajateenijate arvukuseks plaaniti 1500 hinge, kes pidanuks olema priitahtlikud ja asuma peale õppe läbimist entusiastlikult kaadri ridadesse. Õnneks see ülim plaan hoolimata heast odava populaarsuse kogumise võimalusest kuidagi teoks saada ei tahtnud ja väga võimalik, et selles mängisid oma osa ka ajateenistuse läbinud reservistid ja vabatahtlike reservohvitseride kursuse läbinud ühiskonnategelased, kel oli natuke elulisem ettekujutus sõjaasjandusest, kui neil, kes lugesid kusagilt Iraagi välksõja fännide päikselisi heietusi.

(järgneb)
_____________________________________________________

Ajateenijad esimesel Kevadtormil lahingaktsioonis. Keskel ja vasakul aspirandid, nende ees nooremseersant ja seljataga parameedik meditsiinipaunaga. Iisraeli automaadid on vahetunud rootsi humanitaarabi omade vastu. Peale aspirantide on kõigil seljas ka rootsi rakmed mida sageli kutsuti "rinnahoidjateks".

2009-08-14

Foto taanlaste rivist - parim näide halvimast

Päevalehe on-line väljaanne on saanud hakkama märkimisväärse fotoga ja selle avaldamisega. Autor Rein Sikk.

http://www.epl.ee/artikkel/475640

Ükski õige eestimaalasest sõjandustegelane ega lihtsõdur ei saa jätta muigamata, kui vaatab artikli illustratsioonina kasutatud fotot. Nimetaksin suisa fotosüüdistuseks. Loodan, et need pole eestlased taani laigulises. Samuti loodan, et Eesti kaitseväe distsiplinaarne euro-mandumine ei jõua (hoolimata mõningate tahtmatutest pingutustest sinna suunas) kunagi sellisele tasemele ja kui jõuabki, siis vähemalt osatakse ajakirjaniku-fotograafi objektiivi ettegi intelligentsemalt jääda.

Tegelikult soovitaksin kõigil lugejatel, kes tegelevad noorsõdurite või noorkaitseliitlaste väljaõpetamisega, antud pildimaterjal (ja vajadusel ka allolev täpsustav tekst) välja printida ja esitada parima õppematerjalina halvimast näitest.

Inimesele, kes tõesti asjast aru ei saa või siis kõiki detalie ei haara, teen igaks juhuks väikese ülevaate sõjanduslikku traditsiooni ja head tava rikkuvast. Rivis olijate vormiriietus ja väljanägemine peaks olema üldiselt ühtne ja korralik...



V e a d:

  1. Vasakult 3. võitlejal on jalas lühikesed püksid (ei tea, kas ta on sääred ära lõiganud või ongi see ametlik vormielement), ülejäänutel aga pikad.

  2. Vasakult 2. ja 3. võitlejal on seljas T-särk, ülejäänutel vormikuub.

  3. Paremalt 1. ja 2. võitlejal on käised "kääritud" erakordselt kohakalt. Pigem lihtsalt kortsutatud ülespoole. Heaks näiteks on vasakpoolne võitleja, kes tundub üldse veidi tublim olevat.

  4. Jalavarjud: vasakpoolsel botased, järgmisel saapad, keskmisel botased, järgmisel jälle botased ning parempoolsel saapad.

  5. Saapapaelu on ontlik kanda saapasäärtesse surutuna. Lisaks esteetilisele väärtusele on sel ka puhtpraktiline eesmärk - tanksaabaste pikad paelad ei jää nii kuhugi taha kinni ega hargne lahti.

2009-08-13

Ajateenistusest vol 2

1990 ndate teisel poolel toimus kaitseväe väljaõppesüsteemis teatav murrang. Selle põhjuseid võis olla mitu. Üheks oli kindlasti kaadri kogemuste kogunemine, süsteemi sissejuurdumine "alt üles" ning puhastumine ebasobivast elemendist. Need, kes olid 91/92 algajad lipnikud või seersandid allüksustes, olid tõusnud leitnantideks-kapteniteks või veebliteks ja teenisid staapides, kus said osaleda väljaõppe paremas ja kogemuspõhises planeerimises. Kaitseväkke tekkis mitmeid ohvitsere ja vanemallohvitsere, kes olid õppinud välismaal (peamiselt Soomes) ja näinud töötavat armeemudelit. Väga võimalik, et väljaõppesüsteemi kiirenenud arengu põhjuseks oli uue kaitseväe juhataja ametisse asumine, kuid alahinnata ei saa ka sellist traagilist sündmust nagu Kurkse õnnetus rahuvalvajatega, mille järel hakati sihipärasele väljaõppele ja ka ohutusele panema palju suuremat rõhku.

Väga oluliseks muutuseks oli kindlasti ajateenijatest reservohvitseride-aspirantide seisuse tekitamine 1997. Kuigi üliõpilased jäid seni peamiselt ajateenistusest kõrvale, oli ka nende hulgas sõjandushuvilisi ja hea agitatsiooni tulemusena asuti ülikoolide juures ja koostöös kaitseväega korraldama üldiselt Kaitseliidu egiidi all reservohvitseride kursusi. Ajateenijate reservohvitseriks õpetamise alustamisega langes tegelikult vajadus nende kursuste järele ära. Uue süsteemi järgi valiti seersandikursuse parimate lõpetajate seast välja aspirant-õppurid, kes läbisid lahingukoolis 10 nädalase kursuse ja siirdusid seejärel järele seersantidele oma väeossa, et praktiseerida juhtimist ja omandada peale reservi arvamist (ja positiivset praktika atestatsiooni) lipniku auaste. Samal ajal hakati süstemaatliselt arvet pidama reservväe üle ja taotluslik oli, et rühm õpib välja ja läheb reservi tervikuna. Ülikoolide juures toimunud reservohvitseride õpe tõmbus järk-järgult koomale, kuid samal ajal alustati lahingukoolist vabatahtlikest reservohvitseride koolitamisega, ehk nn "prominentide kursustega". See oli pigem "kaitseväe tutvustuskursus", kuid ikkagi ülimalt vajalik, et viia ühiskonnaelu tegelasi ja poliitikuid kurssi riigikaitseküsimustega ja luua kaitseväele ning ka Kaitseliidule avalikkuses positiivne kuvand.
Seersandiks valitud ajateenijatest omakorda reservohvitseriks valitud seersandid osutusid enamasti väga headeks ja energilisteks juhtideks, saavutades sageli väeosades suisa kaadriga võrdväärse staatuse ja kergendades kaadri väljaõppekoormust märgatavalt. Süsteemi varjuküljena avaldus asjaolu, et mitmed juba lipnikuks ülendatud soovisid jääda kaitseväkke palgateenistusse, kuid sattusid sundseisu - kaadriallohvitseriks saada polnud võimalik ja ohvitseriharidust ebapiisavalt. Lisaks teenisid need nn "libalipnikud" vanemallohvitseride pahameele. Variant oli Sõjakool, staabitöö või reserv. 1990 ndate lõpul sai kaitsevägi lõpuks toimima ka ohvitseride ettevalmistussüsteemi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste näol, mis täitis kaitseväe vajadused ja töötab praktiliselt tänaseni.

Aastatuhande vahetuseks oli kaitseväe ja ajateenistuse maine saanud tõsise värskenduse. Süsteem toimis ja võimalikud probleemid, mis ilmnesid, olid pigem seotud mingite muude asjaoludega. Paari probleemi võis siiski märgata. Nimelt tundus tekkivat väike vaakum väljaõppesse juhul, kui noorsõdurite teenistusse võtmisel ei juhtunud millegipärast olema nooremallohvitsere käepärast. Teiseks nähti muret selles, et peale tulevaste allohvitseride kooli saatmist jäi õppesse nagu tagasihoidlikum periood, kus polnud enam ka seersante jaoülemateks. Sel ajal sai aga jaoülema kohusetäitjateks ülendada tublimaid sõdureid, kes omandasid hiljem hea teenistuse puhul kaprali auastme ja jaoülema abi ametikoha.

Sajandivahetuse paiku lõppesid kaitseväe senised suurõppused, sest ajateenijaid ei peetud enam vajalikuks ilmselt enne suuremale õppusele saata, kui nende teenistus oli lõpusirgel. Korraga oli lõppemas teenistus aga u 1/3 ajateenijatest ja nii jäi kõik praktiliselt pataljonisiseseks. Suurim regulaarne metsaüritus oli sel perioodil arvatavalt Kaitseväe Lahingukooli tugevdatud jalaväekompanii kaitselahingu õppus, millest võttis osa alla 500 inimese. 1998 - 2002 kaitseväes ajateenijatega suuremaid õppusi praktiliselt ei peetud ja võib arvata, et selleaegsetel kompanii- ja pataljoniülematel jäi edasiseks teenistuseks oluline kogemus vahele.
(järgneb)
__________________________________
Pildil on kuperjanovlased rännakul. Hoolimata teatud lõdvendusest kaitseväes 1990ndate lõpul säilis üksuses märkimisväärselt range sisekord koos füüsilise koormusega ja valmidus kuni uue aastatuhande alguseni. "Surnupealuuväeosa" olla mitteametlike kuulujuttude järgi peetud kaitseväe kardetavaimaks või arvestatavaimaks ka naabrimeeste juures.

2009-08-12

Värvitud sillad Laagna teel Tallinnas


Hiljuti avastasin, et Lasnamäe kanalis (nimetagem seda siis Laagna teeks või hoopis Edgari prospektiks) sõites on lihtsalt midagi valesti.

Iga päev ma sinna ei satu ja nii on vähemalt minu silmade jaoks üsna saladuslikul moel ära kadunud... sildade värvid. Mõned aastad tagasi mäletan uhkeid erekollaseid ja potisiniseid sildu uhkete kirjadega. Näiteks "Võidujooksu sild" vms. Värvid polnud minu arvates küll kõik vähemalt eestlase seisukohast eriti maitsekad, kuid siiski - mis on neist saanud? Mis juhtus?

Täna silmasin, et ühel sillal oli all nurkades siiski natuke värvijäänuseid isegi alles - kollane oli olnud. Kas ja mis puhul ning mis värviga neid sildu värviti ja mis sellest värvist on saanud? Vesivärv? Või oligi mõeldud ajutiseks värviks, et saab järgmine kord jälle kätt proovida? Lisaks oleks huvitav teada, kas neid sildu kavatsetakse veelkord võõpama hakata ja palju see maalritöö rahvale senini maksma on läinud.

Ajateenistusest

Üritan kirjutada mõningaid mõtted ja ettepanekud ajateenistuse süsteemi kohta. Ma ei analüüsi selle vajalikkust, vaid korraldust ja ülesehitust ning sellest tulenevaid komplikatsioone, mida annaks vältida, kuid mis hetkel vähendavad märgatavalt ajateenistuse efektiivsust. Kuna ajateenistus on pool kogu kaitseväe tegevusest ja ka korraldusest, avardub lugejale ühtlasi palju muud huvitavat ja harivat (kuid mitte varjamist vajavat) teavet, mis võimaldab aru saada riigikaitse, kui süsteemi toimimisest.

Võib väita, et sageli kipuvad ajateenistuse korralduse kohta arvamusi avaldama isikud, kel endal on ajateenijate või ajateenistuse kulgemisega üsna vähe pistmist. Kogemused on selles vallas aga väga olulised.

Alustuseks lähiajaloost

Ei hakkaks süvenema pikemalt ajateenistuse ülesehitusse 1920-1940, kuid iseloomustamiseks võib öelda, et kestis see eri aegadel 12-24 kuud. 24-kuuline teenistus oli riigile liiga pikk ja seda vähendati peagi. 12 kuud oli teenistuse maksimaalpikkuseks oludes, kus valitses majanduskriis. 1928. a kestestati kaitseväes peale senist organisatoorset tohuvapohu korralik toimiv struktuur, mille järgi ajateenijad alustasid õpet kaadripataljonis ja hiljem olid peamiselt piiriäärses katteväeosas lahinguvalmiduses. Need katteväeosad pidid tagama vaenlase pidurdamise piiridel, et võita aega mobilisatsiooni läbiviimiseks, mis pidi toimuma plaanide järgi suisa paari päeva jooksul.

1991, kui hakati ajateenistust uuesti sisse viima, sai pikkuseks 18 kuud, mis peagi kärbiti 12 kuuni. Probleemid olid algul ilmselt kõigis võimalikes valdkondades alates voodikohtadest kuni väljaõppe organiseerimiseni ja vahenditeni. Lisaks sai ajateenijate igapäevaseks lisaülesandeks Vene armeelt üle võetud arvukate sõjaväeobjektide pidev valve. Olen kuulnud, kuidas mõnes väeosas kestis valveteenistus (2 h postil, 4 h vaba) normaalse 24 h asemel mitu päeva. Raske oli ka kaadriolukord. Paljudes kompaniides oli olemas vaid 2 kaadrikaitseväelast: kompaniiülem (sageli lipnik või nooremleitnant) ja kompaniiveebel (vaid seersant). Tundub, et alles 1990 ndate keskpaigaks saadi väljaõppe ja teenistusega lõpuks üleüldiselt jalad alla.

Kutsealuseid võeti teenistusse peamiselt 3x aastas: varasügisel, talvel ja kevadel. Sügiseti saabus kvaliteetseim kontingent, talvel pigem need, kes sügisel "ei mahtunud" ja kevadeti siis ülejäänud ja "need, kes kusagilt kätte olid saadud". Ajateenistus nimelt ei olnud üldse märkimisväärselt populaarne. Rahval oli meeles NA-s kogetu ja sama eeldati ning vahepeal isegi üritati võrdsustada Eesti kaitseväega. Loomulikult oli (ja on siiani) palju üle võetud NA-st, kuid kaitseväge luues leiti õnneks üles vanad eestiaegsed määrustikud, mille rakendamine oli üsna edukas. Suureks mureks oli üksuste madal haridustase, mis tulenes enamuse ülikooliõpilaste kõrvalejäämisest ja samal ajal alla põhiharidustaseme kutsealuste kaasamisest. Tavaliselt ei sattunud aega teenima ajateenijad alla 6 kl haridusega, kuid olen kuulnud ka üksikutest 3-4 kl "haritlastest". Selle tulemuseks oli, et rühmade keskmine haridustase jäi arvutuste põhjal tavaliselt 9 ja 11 kooliaasta vahele, sõdurite võimekus kesiseks ja kaadri usk (ning lugupidamine) sellesse kontingenti veelgi väiksemaks. Endastmõistetavalt ei teinud selline olustik head ei ajateenistuse ega kaitseväe mainele ühiskonnas.
Ei saa jätta mainimata, et lisaks kaitseväele toimus ajateenijate õpe ka Siseministeeriumi haldusalas, kuid sellel pikemalt praegu ei peatuks.

Õppekorraldus oli selline, et esimesed 10 nädalat oli sõduri baaskursus (SBK), mille järel valiti välja nooremallohvitseri kandidaadid, kes suunati 12 nädalaks õppima Meegomäele Kaitseväe Lahingukooli. Nooremallohvitseriks võis saada vaid vähemalt keskharidusega ja kohtulikult karistamata sõdur, kuid seoses ajateenijate madala haridustasemega tuli sinna mõnikord suunata ka nõuetele mitte vastavaid kandidaate. Samal ajal toimus väeossa jäänutele SBK2 ja ka erialakursus (EK). Teenistuse lõpus korraldati väeosas kompanii ja võimalust mööda pataljoni koostööharjutusi. Mõnikord toimusid õppused ka teiste väeosadega koostöös. Kuna ajateenijaid võeti 3x aastas, oli tavaliselt võimalik rakendada osa varem võetud ja juba nooremseersandiks saada jõudnud ajateenijaid ka otse uute noorsõdurite kasvatamisse. Kuigi vanemate ajateenijate suhtumine noorematesse oli sageli üleolev, võib öelda, et kehtis seersantide ja kaadrikaitseväelaste võim ning vanematel ei olnud nooremate kiusamine päevakorras. Kuigi kaitseväel ei olnud enam sellist ülekoormust valveobjektidega nagu 1990 ndate algul, osalesid ajateenijad toimkonna- ja vahiteenistuses endiselt, olles põhiosaks väeosade majandusest ja lahinguvalmidusest.
(järgneb)
______________________________

Vasakpoolsel pildil kontrollib võitleja elektritestriga Iisraeli päritolu granaadiheitjat B-300. Iisraelist saadud relvastus ja varustus olid kaitseväe ajateenijate väljaõpetamisel väga olulised vahendid.
Parempoolsel pildil on näha soomukit BRDM-2 sisenemas Kaitseväe Lahingukooli linnakusse Meegomäel. See linnak oli üks kaitseväe esimesi ja 1990 ndail toimus siin ajateenijate-seersantide tsentraliseeritud koolitus.
Alumisel pildil on soomustransportöörid BTR-80UNSh (eriline suurem kere), mis konfiskeeriti vene ärimeestelt 1992. a ja aitasid väljaõpet mitmekesistada põhiliselt Kalevi Üksik-jalaväepataljonis.