2009-08-31

Ajateenistusest vol 7

Ajateenijatest-allohvitseridest sõltub väeosa igapäevaelus vägagi palju. Ajateenija-allohvitseri tööpäev algab üldjuhul juba 5:50, mil kompanii korrapidaja või päevnik äratab allohvitserid, et need omakorda korraldaksid sama asja sõdureile kell 6. Peale äratust on hommikvõimlemine jooksu ja harjutustega.
Sageli on rühmas kasutusel rühma vastutava amet, mida allohvitserid korda mööda peavad ja ka lisaks kompaniis kompanii vastutava amet rühmade parematest või juhtivamatest (näit aspirandid ja reserv-rühmavanemad) allohvitseridest.
Distsiplineeritumates kohtades käib hommikuvõimlemine tavaliselt kompaniikaupa ja kompanii vastutava allohvitseri juhtimisel. Ülejäänud allohvitserid teevad kaasa, aga samas jälgivad, et ka kõik sõdurid kaasa teeksid. Kaitseväes käiakse sööklas söömas allüksuste kaupa rivikorras ja rivi juhib tavaliselt ajateenijast allohvitser. Hommikul umbes “päris tööpäeva“ alguse kanti (08:00) või veidi enne seda toimub ülevaatus, kus ajateenijad-allohvitserid kontrollivad sõdurite välimust ja tubade korda. Tööpäeva ajal on jäme ots üldiselt kaadrikaitseväelaste käes ja ajateenija-allohvitseri kohuseks on tagada, et rühm jõuaks õigeks ajaks tundi või mujale ning kaasas oleks nõutav kila-kola. Samuti aitavad nad tunnis kaadrit abikoolitajatena, näidissooritajatena või annavad mõningaid lihtsaid tunde (näiteks rividrill) ise. Maastikule minnes tegelevad allohvitserid aga otseselt oma allüksuste juhtimisega. Jaoülema amet on koormav, sest pidevalt alluvaid juhtides ja kontrollides tuleb samas ka endal täpselt samade asjadega toime tulla, kuna kedagi appi võtta pole kah võimalik. Rühma juhtkonnal on selles suhtes juba natuke lihtsam. Kui tööpäev kell 17:00 lõpeb, läheb võim jälle üle ajateenijatele-seerudele. Neist kõige kõvem ninamees, aga ka töömees on ilmselt kompanii korrapidaja, kes peab teadma riviaruannet, jälgima sisekorra täitmist ja muud. Õhtuse loenduse järel algab öörahu ja ajateenijad-allohvitserid peavad viimase asjana enne seda kontrollima, et ruumid jääksid korda ja kõik oleks muidu ok.

Selline on lühidalt ajateenijast allohvitseri tavalise päeva kirjeldus. Kui tõmbame need aga rühmast maha, ei saa ometi elu kaitseväes seisma jääda. Nii tuleb kaadril näiteks korda-mööda hommikul kell 6 väeossa tulla ja õhtul kell 22 pereelu nautima minna. Seda võidakse teha näiteks terve kompanii kaadriga korda-mööda ühekaupa, kuid siiski peab üks ohvitser või kaadriallohvitser siblima kasarmus 10-20 allohvitseri eest, mis pole efektiivne. Lisaks on vaja tööpäeva ajal põhitööd teha. Väeosas on ka kaadrist korrapidaja, kuid tema ei jõua üksi ammugi mitmesajal inimesel eri korrustel ja kasarmutes töövälisel ajal silma peal hoida. Kaitseväel ületundide eest tasumiseks raha ei jagu ja niisama vabade päevadega järgi mängides on SBK ajal ka raske toime saada. Seepärast määratakse sageli üks ajateenijatest-kollanokkadest vastutama ja nii ta veereb. Iseasi, mis kasarmus õhtul toimub või mis kasvatuslikud harjumused kujunevad noorsõduritele tulevikuks.

Kui eelvõtmise SBK on läbi, algab kohe põhivõtmise SBK ja, taevale tänu, on võimalik juhul, kui nooremallohvitseride kursuse ülem ja kompaniiülem läbi räägivad, rakendada kursuse õppureid uute noorte peal korra hoidmisel väljaspool tööaega (ja kursuse metsalaagreid). Õppurid on küll ka veel rohelised, kuid eks õpi siis mõlemad pooled.
Aga nüüd tagasi eelvõtmise ajateenijate juurde.

“Õige valik“

Popis ja noortepärases telesaates osutub kahest kandidaadist alati vastassoo esindaja poolt välja valituks üks. Kaitseväes on eelvõtmise SBK lõpus samamoodi, sõltub ainult, et mispidi vaadata. Kas valitu on nüüd see, kes osutub tulevaseks allohvitseriks või see, kes autojuhiks? Tõesti huvitav ja kui hakata süvenema – huvitavamaks läheb.


(järgneb)

_____________________________________________

Ajateenijad jalgsirännakul. SBK lõpus sooritatav täisvarustusega rännak on suurimaid füüsilisi pingutusi ajateenistuse jooksul. 35 kg vääringus varustuse ja relvastusega kahe päevaga u 30-50 km maha käia pole naljaasi. Eesti sõdurit drillitakse aga juba SBK-st alates moraalselt ja füüsiliselt vastu pidama ning oma võimete piire kompama.

2009-08-28

Ajateenistusest vol 6

Kuigi oma riigi teenimine südilt ja võimalikult pikalt aega teenides võiks olla iga tubli ja toreda noorhärra ülim soov, ei ole see paraku nii mitte. Sarnaselt aastatuhande algul ilmnenud soovimatus 3 kuud kauem militaaraega veeta ei ole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kui algul komplekteeriti koosseis üsna suvaliselt, siis tänapäeval käib asi KRA psühholoogilise testi alusel. Tõsi, ajateenijatelt on vaikselt kuulda olnud, et testi täites saavad nad huvi korral ka ise endale omadused valida. Samuti pole teada, et kedagi oleks selle testi üliviletsa läbimise tagajärjel valgesse käisteta kombinesooni riietatud. Ehk kui isu ikka 11 kuu asemel 8 vormi kanda, siis valikus vastavad vastusevariandid.
Tegelikult ei saa kutsealuseid siiski südametunnistuseta kuritahtlikkuses ja häbematuses alati süüdistada. Paljud andekad noored on huvitatud kõrghariduse omandamisest, milleks on vajalik ka kooli sisseastumisprotseduuride läbimine. Eelvõtmine toimub juuli esimesel nädalal. Samal ajal toimuvad täpselt aga ka sisseastumiskatsed või dokumentide esitamine kõrgkoolidesse. Lisaks jäävad sinna perioodi mitmed lõpetamistseremooniad. Kui ajateenistus algaks ka nädala või paar hiljem, oleks olukord juba märksa parem. Pikalt ei saa aga algust augusti poole nihutada, sest ajateenijate teatud õppeetapid ei saa niiviisi aastavahetuseks läbi ja neid on järjepidevuse huvides väga ebamugav nädala kaupa uude aastasse edasi tõsta. Reservnädalate arvelt midagi siiski kokku litsuda saaks.
Nii ongi tõsiasi, et sügisese põhivõtmisega saabub väeosadesse samapalju üliõpilasi, aga ka näiteks juba C-kategooria juhilubade omanikke, kui suvel. On väidetud, et mõnikord on olnud sügisel teenistusse võetud kontingent isegi suvisest parem, mis on muidugi natuke kurioosne.

Kummaliseks jääb muidugi asjaolu, et mõned kutsealused, kes kangesti allohvitseriks sooviksid saada, testist juhina küll ausalt läbi ei saa, kuid ühtlasi heaks autojuhiks klassifitseerununa ja 11 kuu peale pääsenutena jõuavad ikka seersandipaguniteni. Võimalik, et test sobib pigem tsiviiljuhi väljaselgitamiseks. Õnneks sellele testile üksuses enam erilist tähelepanu ei pöörata. Allüksuses ütleb terava silmaga ja kogenud ohvitser või vanemallohvitser ise sõduri esimese paari kuu teenistuse põhjal ära, kelleks ta sobib. Enam simuleerida ei saa ja valiku tegemisel eksitakse üldiselt ka harva. Iseasi, et kas on üldse piisavalt valikut.

Töö kiidab tegijat ehk 1 = 3

Kaugel nõukogude ajal oli teemaks loosung 5 = 4. See ei olnud mitte uuem kõrgem matemaatika, vaid viisaastaku plaanis ette nähtuga tuli prestiiži mõttes hakkama saada 4 aastaga. Iseasi, kas kvaliteet kaasnes või siis 5 aasta plaan igaks juhuks ette liiga lõtv ei saanud.
Paljud uued asjad on unustatud “vana hea“. Nii ka kaitseväes. Nimelt kui ajateenistustsükkel algab juulis eelvõtmisega ja lõpeb juuni alguseks kõigi meeleoluka kojusaatmisega, on ilmselge, et enamus linnakuid on juunis ajateenijatest priid. Kuna ajateenijate ampluaasse kuuluvad ka jaoülemate kohustused (ja nende õpe võtab teatavasti ka aega), on ilmselt kõigile selge, et uute ajateenijate saabumisel neid kusagilt võtta ei ole.
Normaalses ajateenijatega rühmas on kaadrist nooremohvitser-rühmaülem, vanemallohvitser-rühmavanem, mõnikord ka nooremallohvitserist instruktor ja ajateenijatest u 25-40 sõdurit jagatuna jagudesse, 3-5 nooremallohvitseri-jaoülemat ning ajateenistuse lõpukuudel lisaks reservohvitseri kandidaat ehk aspirant ja tulevane nooremallohvitserist reserv-rühmavanem. Sõduri baaskursuse (SBK) ajal on olukord sageli palju lihtsam, aga rängem: rühmaülem ja rühmavanem (mõnikord lisaks ka 1 instruktor) on ühtaegu nii iseenda, kui ka puuduvate jaoülemate eest koos oma 30-45, harva isegi suisa 50 sõdurist “rohelisevõitu“ ajateenijaga. Ajateenijatest jaoülematel on oma tegevusnišš ja nende õlule langevad sageli ülesanded, mille igapäevane täitmine kaadri poolt on nagunii üsna tülikas. Neid kohuseid võib ka lühidalt kirjeldada.

(järgneb)


___________________________________________

Kaitseväes on paberimajandus ja bürokraatia tõsised teemad. Isegi rühmaülemal ja -vanemal tuleb üsna suur osa oma ajast arvuti ees veeta, et tarvilikke pabereid trükkida. Sealhulgas iga antava õppetunni eel peab olema korralikult vormistatud ja järgmise ülema poolt kinnitatud vastav dokument. Ajateenijad-allohvitserid tavaliselt arvutiteni ei pääse ja saavad harjutada käsikirja.

2009-08-26

Norra raketikaatrid müügis

Norrakad on pannud soodusmüüki oma 6 Hauk klassi raketikaatrit. Esmaste tehingupartneritena nähakse NATO või PFP riike. Hind koos korraliku eelhoolduse ja relvasüsteemidega on 3 milj EUR ehk 47,1 milj EEK tk, mist teeb koguhinnaks veidi üle 282 milj EEK.

Raketikaatrid, mida on nimetatud ka patrullkaatriteks ja torpeedokaatriteks, on relvastusse võetud peamiselt aastail 1979-80 ja moderniseeritud kümnete miljonite eurode eest selle aastatuhande algul (Super-Hauk). Muuhulgas on Hauk-id osalenud terrorismivastases patrullis Gibraltari väinas. 2008 arvati kaatrid teenistusest maha ja selle aasta suvest pakutakse neid müügiks eeskätt NATO patrnerriikidele ja PFP programmi kuuluvatele riikidele.

Eesti sõjalise kaitse arengukava p 23 näeb ette kiirkaatrite hanget territoriaalvete kaitse tugevdamiseks ja mereseire tõhustamiseks. Pole välistatud, et norrakad on meie kava enne oma müügikuulutuse ülespanekut ka lugenud.
30 a vanused kaatrid poleks küll omadustelt parimad, kuid äramärkimist väärib teatud lihtsus kasutusele võtmisel. Laeva peamasinad on MTU diislid, mille hooldus meie mail läbi proovitud, relvasüsteemidest aga on meile tuttavad Boforsi 40mm automaatkahur ja Simbad õhutõrjeraketisüsteem, mis tegelikult on äsjaostetud Mistrali laevaversioon. Laev-laev rakettide kasutuskogemus puudb seni kaitseväel üldse ja tagasihoidlikumad Penguin raketid oleksid selles suhtes head alustuseks.



Hauk klassi kaater:

Pikkus x laius x süvis - 36,5 x 6,2 x 1,8 m
Veeväljasurve, maksimaalne - 160 t
Kiirus - 32 sõlme (u 60 km/h)
Sõidukaugus - 440 miili / 710 km @ 30 sõlme
Relvastus - 1 x 40mm automaatkahur, 2 x 533mm torpeedoaparaati, 1 x 2 lühimaa õhutõrjeraketilaskeseade, 4 kuni 6 x laev-laev raketiseade (30 km)
Meeskond - 6 ohvitseri + 18 allohvitseri ja madrust


Müügiinfo allikas:

http://www.auksjon.no/BoatView.aspx?BID=58

2009-08-23

Ajateenistusest vol 5

Nii otsustabki alates uue ajateenistuse kontsepti sisseviimise ajast tsiviilasutus KRA, et kes on eelolevas ajateenistuses seersant või autojuht ja kes lihtsõdur ehk ka lapilükkaja. Häda aga selles, et näkku vaadates ei ole võimalik ilma märkimisväärsete selgeltnägija võimeteta nii lihtsalt aru saada, mis noorest inimesest võiks saada. Hiljem on teatava rahasumma eest aretatud fiktiivsevõitu kiirtest.
Algatuseks oli kutsealuste arvude kokku saamisega olnud sedavõrd tegemist, et tõsisema valiku tegemine oli üldse teisejärguline. Kaasa aitas ka meditsiin. Ajateenijad rääkisid mõnikord hiljem kibestunult, et meditsiinikomisjonis olla konkreetselt üle ukse küsitud, et “kes tahab aega teenima minna?“ Ajateenistusse sattus nii parasjagu ka neid, kes olid füüsiliselt täiesti kõlbmatud, välja tuli isegi poolpimedaid või paberitega hulle. Hea füüsise ja vaimuga noormehed aga suutsid end eriliste katsumusteta ära nihverdada. Niisugune äraviilimine on kindlasti raskem, kui vaevalt riigikeelest aru saad ja nõnda kerkis umbkeelsete ajateenijate suhtarv. Venelastele on militaaria alati südamelähedasem olnud, mida ei saa aga alati väita otseselt riigikaitse kohta.

Lähiajaloolise ülevaate lõpuks võiks lisada, et peale esimesi probleemseid aastaid on vähemalt kutsealuste motivatsioon kaitseväes teenida paranenud. Seda tuleks lisaks palgaarmee debati sumbumisele lugeda ka noorema entusiastlikuma põlvkonna pealekasvu tagajärjeks.
2005-2006 ilmnes kaitseväes veel uus probleem, mis ka ajateenistust puudutas. Nimelt viis erasektori kiire palgakasv ja kaitseväe niru töötasu ära rahvamajandusse mitmeid häid ja kogenud ohvitsere-allohvitsere ning ega pealekasvu üle ka kiita saanud. Eriti viletsaks kippus olukord kaadriallohvitseridega, kelle igapäevatöö pidid sageli sarnaselt 90-ndate algusele üle võtma suisa ajateenijad. Tänaseks on kaadrimuredest enamasti üle saadud, kuid vahele jäänud mõõn annab end siiani osaliselt tunda.

Vahekokkuvõte ehk eilsest tänasesse

Seni on käsitletud minevikku ja kuigi kõiki detaile ei ole olnud ka võimalik lahata, on austatud lugeja saanud kindlasti teada üht-teist, mis ilmselt aitab tal mõista ja lahti mõtestada ajateenistuse olemust tänasel päeval. Võimalik, et midagi mõtlemapanevat ja uut on endale leidnud ka need, kes ise asjas osalenud. Ega süsteemis sees olles ei olegi aega selliste asjade üle arutleda, sest elulised igapäevased teemad pressivad ju koguaeg tagant. See pikavõitu eeljutt oli aga vajalik, et aidata mõista tänapäeva süsteemi olemust ja võimalikke variante. Edaspidi ongi kavas käsitleda tänaseid küsimusi, probleeme ja lahendusi ning pakkuda omapoolseid variante ning põhjendusi. Siiski on järgmiste kirjutiste lugemise eel kasulik ka eelnevad üle vaadata.
Puudutatavad teemad ei ole ametlikult varjatav materjal (on ka ilmselt nagunii piisavalt teada erinevates “välisringkondades“), kuid jääb kodumaise tavakodaniku eest lihtsalt varjule. Eesti kodanikku peaks aga huvitama, kas ja kuidas toimib (tema maksuraha abil) põhilise riigikaitselise kodanikukohustuse täitmise vorm, ehk ajateenistus.

Selektsioon ja ajateenistuse alguse määramine

Lähiajaloo lõpusirgel käsitlesin eelvõtmise ja põhivõtmise küsimusi. Selles vallas pole tänaseks märkimisväärseid muudatusi toimunud. Ajateenistusse võtmise eel on hakatud rakendama teatud testi, mille väljatöötamise ja rakendamise hinna ja muu võib leida Eesti Ekspressi artiklist:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9F54FB98FF4AB3FFC225757D0032A797

Testi tulemusena peaks siis otsustatama, kas kutsealune asub ajateenistusse eelvõtmise käigus juulis või põhivõtmise käigus septembris. Tegelikult võetakse erandkorras aega teenima ka jaanuaris, kuid minimaalselt ja peamiselt Tallinnas teatud edasilükkamatute funktsioonide (näit presidendi auvahtkond) vahepealseks äratäitmiseks.
Eelvõtmise ja põhivõtmise arvuline suhe on laias laastus praktiliselt pooleks, kuigi pigem natuke põhivõtmise kasuks. Jaotuse õigsuse peaks tagama kirjade järgi 75 EEK maksev test KRA-s. Test ise kujutab endast ajateenijate sõnul paarikümmend küsimust, millele on võimalik valida endale sobilik vastusevariant pingerealiselt. Kõik on pealtnäha ilus ja loogiline, kuid on unustatud, kes on testitavad, millised on nende eraelulised huvid ning mis põhjusel nad seda testi on pandud (sunnitud) tegema.

(järgneb)

______________________________________________


Kutsealused arstlikku komisjoni ootamas. Arstlikku komisjoni interneti teel läbida ei saa. Kutsealused jagunevad kolmeks: ühed üritavad teenistusest ära pääseda, teised teenima pääseda, kolmandatel on vast üsna ükskõik, mis saab. Kõlblikuks tunnistamine ei tähenda veel, et ajateenistusse ka kohti jagub või et tervis ka tegelikult ajateenistuse lõpuni vastu peab...

2009-08-19

Ajateenistusest vol 4

Samal ajal, kui poliitikud ja muud tegelased kemplesid omavahel kaitseväe kontseptsiooni, relvastuse ja tuleviku üle, toimusid kaitseväes endas tõsised muutused ja seda ka ajateenistusel põhinevas osas. Esmalt silmatorkavamaid muutusi võis olla kõigi väeosade, mis tegelesid ajateenijatega, nimede ümbermuutmine. Tulem pakkus teatavat konkurentsi isegi hr Salomon Vesipruuli surematutele värssidele ja näitas suunda teatud meretagusele rekordiraamatule. Näiteks Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonist sai "Jalaväe Väljaõppekeskus Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon", samuti asutati Tapal "Lahingutoetusüksuste Väljaõppekeskus Tapa Väljaõppekeksus" jne. Öeldakse, et nimi meest ei rikkuvat, kuigi eks see ole ka lohutuseks.

Pelgalt muutuse pärast nimesid siiski ei muudetud, vaid taga oli ka reaalne sisuline muutus, mis oli nime pikkuse muutuse suhtes küll pigem vastupidine. Vastavalt õppe-nimedele otsustati ka kaitsevägi teha ajateenijatele nö puhtalt administratiivseks "õppe-kaitseväeks". Sellega seonduvalt likvideeriti väeosadest praktiliselt täielikult igasugune sõjaline võimekus ja lahinguvalmidus. Ajateenistus aga hakkas sarnanema (tugevdatud režiimiga) inernaat-kutsekoolile. Linnakutes paiknenud senised pataljonid segati ära ja allüksusi vähendati sedavõrd, et alles ei jäänud ühtegi komplektset jalaväepataljoni; küll aga poogiti jalaväepataljonidesse brigaadi taseme allüksusi. Pärnu linnak otsustati sulgeda ja samuti suleti Jägala - üks liiga kesklinnas, teine liiga perifeerias. Kõigi sõjaväelinnakute valve võttis üle palgaline Kaitseliit, mis iseenesest oli tegelikult hea lahendus, sest varasemalt oli selleks kulunud üsna palju ajateenijate ressurssi väljaõppe ja teenistuse arvelt.

Loomulikult tuli midagi ette võtta ka ajateenistuse senise ebaõnnestunud ajalise lahendusega. Muutus viidi läbi võrdlemisi nutikalt, jättes samaks seersantide 11-kuuse ja sõdurite 8-kuuse teenistuspikkuse, kuid keerates asetuse vastupidiseks - nüüd pidid saabuma tulevased seersandid, aga ka tulevased roolikeerajad, teistest hoopistükkis varem ja lihtsõduri karjääri tegijad 3 kuud hiljem. Esmalt saabunutest sai "eelvõtmine" juuni/juuli vahetusel ja hiljem saabunutest "põhivõtmine" septembri/oktoobri vahetusel. Kutsealustega alustas tegelemist seniste riigikaitseosakondade (RKO) asemel Kaisteressursside Amet, ehk KRA.
Lisaks tuleks ära mainida, et lõpetati ajateenijate võtmine Õhuväkke ja sama plaan oli ka Mereväega.

Läbi raskuste tähede poole!

Probleemide puuduse üle kurta ei saanud. Kui senisel RKO-l oli kontoreid õige mitu, siis KRA-le jäi alles ainult 2. Inertnetipõhine suhtlus ei tahtnud hoolimata eeldatavast popist noortepärasusest kuidagi vedu võtta ja eks oli teatavaid korralduslikke raskusi ka uue asutuse käimajooksmisega. Lisaks lootsid paljud kustealused poliitikute prohvetlikele ennustusele ajateenistuse peatsest hingusele minekust ja üritasid võimalikult rongist maha jääda. Ilmekalt hakkasid väljenduma ajateenijate tervisehädad. Ei saa väita, et varasematel aastatel ajateenijate tervis eriti palju parem oleks olnud, kuid väeosade meditsiinipersonalil säilis teatav võimalus teha kohe saabumispäeval meditsiiniline ülevaatus ja saata sama bussiga tagasi arusaadavalt militaarkõlbmatuna sekka sattunud tegelased, sealhulgas südame-, kopsuhaiged jms, kellele ajateenistus nagunii oleks lühidaks jäänud. Väeosa meditsiinipersonal töötas avapäeval küll edasi, kuid kõlbmatud hakkasid nüüd sattuma hoopis otse laatsaretti, kus said kaitseväe kulul mõne nädala elada-süüa, enne, kui kaitseväe arstlik keskkomisjon nad peale aktsepteeritud kontrolli koju saatis.

Nagu eelnevalt sai mainutud, oli ringi muudetud ajateenistuse ülesehitus. Eelvõtmise ja põhivõtmise ajateenijate selektsioon oli samuti täiesti KRA võimuses, sest kaitseväes eri aegadel saabunuid enam vahetada pole võimalik.

(järgneb)
____________________________________

Pärnu Üksik-jalaväepataljoni linnaku jalgvärav. Pataljoni sulgemine venis 2 aastat tänu suurele ühiskondlikule vastuseisule, aga ka kaitseväe kasarmukohtade ajutisele nappusele. Samas polnud selle kompaniisuuruse "jalaväepataljoni" ülalpidamine, sõltumata tingimustest, kindlasti ka otstarbekas - kogu rahuaegne ajateenijate jalavägi koosnebki ju vaid ühestainsast ja niigi üle riigi killustatud... pataljonist.

2009-08-17

Apsakas: v a h i l a e v "Ladnõi"

Viimastel päevadel oleme lugenud huvitavaid uudiseid kaubalaeva "Arctic Sea" kummalisest afäärist. Ei hakkaks seda siinkohal refereerima, kuid tahaksin juhtida lugejate ja eriti ajakirjanike tähelepanu selle kurioosse kaubalaeva otsimises edukalt osalenud vene sõjalaeva veidrale ajakirjanduslikule liigitusele.

Kõik meie lehed ja agentuurid pasundavad järjekindlalt: vahilaev "Ladnõi" ja vahilaev "Ladnõi". 17.08.09 Aktuaalses Kaameras märkasin oma üllatuseks subtiitrites aga hoopis laevatüüpi... "allveelaevade j ä l i t a j a". Mis toimub?

Seoses tagasilükkamatu asjaoluga, et omame võimalust surfata internetisügavustes, on ilmselt kõige arukam alustada sealt laeva - inglise k: Ladny - otsinguga (NB! soovitaks muide ka ajakirjanikele). Leiame Venemaa Musta Mere Laevastiku toreda internetilehe ja olemas:


Iseloomustuseks ja teadmiseks, et 30 a vanuse laeva pikkus on 123 m, kiirus 30 sõlme, meeskond 197; relvastus: 4 laevavastast raketilaskeseadet (laskekagus 50 km), 2 õhutõrjeraketilaskeseadet (laskekõrgus - 12 km), 2 2-raudset 76mm universaalkahurit (laskekaugus 15,7 km), 2 süvaveepommiheitjat, 2 4-torulist torpeedoaparaati ja 2 allveelaevavastast sonarit ning lisaks kuni 16 meremiini. Tulejõudu sellel "vahilaeval" sedavõrd, et võiks uputada kogu meie mereväe iseend märkimisväärselt ohustamata.

Tegelik veaselgitus on selline, et jah - venelased ise kutsuvad neid laevu tavaliselt saatelaevadeks (mõnikord ka allveelaevahävitajateks ja venelastele on meeldinud laevatüüpidega hämada) ja eks keegi sealt selle vahiasja välja mõtles.
Meie NATO klassifikatsiooni järgi on siiski tegemist fregatiga.

Mis on aga vahilaev? Eesmärk peaks olema merepiirkonna valve ja kontroll, relvastus suhteliselt tagasihoidlik. Ega tänapäeval päris sellise nimega laevatüüpi enam vist eksisteerigi. Töö on üle võtnud patrull-laevad ja patrullkaatrid, mis sageli kuuluvad piirivalve või rannavalve arsenali.

Enne 2. maailmasõda kuulusid Eesti Mereväkke siiski 2 vahilaeva: "Laine" ja "Pikker", millest esimese pilt õnnestus mul ka http://www.mil.ee/ lehelt leida.



Ja veel: tänasest delfist loeme, et "Ladnõi" näol on tegemist siis lausa... ristlejaga !
"Heal lapsel" (lapse all ei pea silmas laeva) mitu nime?

2009-08-16

Ajateenistusest vol 3

Uuel aastatuhandel uue hooga.

Kahtlemata ei olnud kaitsevägi aastatuhande vahetuseks kaugeltki valmis (valmis pole ta tegelikult siiani). Samas oli võetud suund NATO poole ja tunneli lõpus paistis ka valgus. Võimalik, et põhjanaabritelt eeskuju võttes ja mida iganes, võeti ette ka ajateenistuse reform. Kuuldusi oli erinevaid ja RKO-des ehmatati kutsealuseid isegi 16-kuuse ajateenistusega lähitulevikus, mispeale suurenes tung ajateenistusse kindlasti. Uue seadusega õnnestus vaidluste järel riigikaitsekohuslasteks teha ka üliõpilased, mis tähendas ajateenijate kontingendi taseme paranemist.

Heas usus hakati nüüd tegelema ühtlasi ajateenistuse reformimisega. Leiti, et ajateenistus tuleks diferentseerida, parandamaks ja süstematiseerimaks näiteks sõduri baaskursuse (SBK) ohjashoidmist. Selleks pidid seersandid jääma peale oma ülejäänud allüksusekamraadide kojuminekut veel mõneks kuuks teenistusse ja olema nö drillijateks uutele noortele. Väga võimalik, et algul mõeldi lihtsalt seersantide sõjameheelu pikendamisele paari kuu võrra, kuid tulemus oli lõpuks, et hoopis sõdurite ajateenistus lühenes 3 kuu võrra. See tõi endaga kaasa senise õppekava lühendamise, mis eriti pigistas ajateenijate-allohvitseride haridusteed. SBK jäi küll 10 nädala pikkuseks, kuid nooremallohvitseri kursus (NAK) lühenes 12-lt 10-nele ja reservohvitseri kursus 10-lt 8-le nädalale. Nimetatud kursused olid tegelikult niigi erakordselt sisutihedad ja kärbe tähendas konkreetselt, et seersandid ja aspirandid said 15-20% vähem sõjatarkust ning allüksuste-üksuste koostöö lihviks ja tulevaste reservohvitseride praktikaks jäi ka alla 1,5 kuu.


Kui väljaõppe taseme langusega ilmselt oli suudetud isegi arvestada, siis asjaoluga, et mõningatel allohvitseriks sobilikel ajateenijatel võib puududa entusiasm või patriotism oma ajakest väeosas kaaslastest 3 kuukest kauem veeta, ilmselt mitte. Võimalus aga oli lihtsalt näiteks NAK-ist välja langeda seoses nirude õppetulemustega, aga oli ka juhtumusi, kus ajateenija kirjutas mõni nädal enne allohvitseriks saamist avalduse kursuselt väljaarvamiseks, kuna ta “ei sobi seersandiks“. Asjale pani aga mahlaka punkti hoopis kurioosne asjaolu, et teadmata põhjusel üsna äkiliselt teenistusse tekkinud lõtkude tulemusena jäid mõnes väeosas kümned seersandid “töötuks“ – uusi noorsõdureid ei tulnud, aga koju neid ka ei saanud saata. Muidugi selline lõtkutamine võis olla vajalik, et kogu süsteem ringi muuta, kuid siiski toodi selle ohvriks kümneid tublisid ajateenijaid allohvitsere, kellele tuli tegevust otsida suisa linnaku heakorratöödel. Kaitsevägi ja ajateenistus kogusid endale nii omajagu vaenlasi, kes veel väeosas olles otsisid seaduseparagrahve ja helistasid juristidele ning võimalik, et isegi õiguskantslerile.

Midagi oli selles paariaastases perioodis positiivset ka: pikkamisi mandunud kaitseväe sisekord ja distsipliin said märgatava tõuke ülespoole, sest teenistuse lõpusirgel uute sõdurite ülemateks sattunud seersandid olid kogenud nii inimeste juhtimises, kui teenistuse organiseerimises ja teadsid hästi, kuidas “kruvisid pingutada“.

Uus elupäästev lahendus võis olla kinnitamata andmeil inspireeritud sedakorda rootslastelt ja läks käiku alates aastast 2003.
Kuna NATO oli ukse ees, oli vaja, et kaitsevägi ka endast midagi sõjalist kujutaks ja teeks. Nii pandi käima mitte enam allüksuste, vaid üksustepõhine ajateenistuse väljaõpe. Hoolimata kohalike elanike hüsteeriast ja külmast vihmailmast peeti kevadel keskpolügoonil maha ka üle hulga aja esimene suurõppus nimega “Kevadtorm“.


Tumeda küljena hakkas nüüd poliitikutelt pudenema huvipakkuvaid ja reformistlikke ideid, mille hulka kuulus ka ajateenistuse, kui võimaliku totalitarismi jäänuki, kaotamine sootuks. Moodustati täis-elukutseline Scoutspataljon ja tsivilistidele näis, et kutseline miniarmee lahendab kõik riigikaitse ja ka maailma turvalisuse probleemid. Ajateenijate arvukuseks plaaniti 1500 hinge, kes pidanuks olema priitahtlikud ja asuma peale õppe läbimist entusiastlikult kaadri ridadesse. Õnneks see ülim plaan hoolimata heast odava populaarsuse kogumise võimalusest kuidagi teoks saada ei tahtnud ja väga võimalik, et selles mängisid oma osa ka ajateenistuse läbinud reservistid ja vabatahtlike reservohvitseride kursuse läbinud ühiskonnategelased, kel oli natuke elulisem ettekujutus sõjaasjandusest, kui neil, kes lugesid kusagilt Iraagi välksõja fännide päikselisi heietusi.

(järgneb)
_____________________________________________________

Ajateenijad esimesel Kevadtormil lahingaktsioonis. Keskel ja vasakul aspirandid, nende ees nooremseersant ja seljataga parameedik meditsiinipaunaga. Iisraeli automaadid on vahetunud rootsi humanitaarabi omade vastu. Peale aspirantide on kõigil seljas ka rootsi rakmed mida sageli kutsuti "rinnahoidjateks".

2009-08-14

Foto taanlaste rivist - parim näide halvimast

Päevalehe on-line väljaanne on saanud hakkama märkimisväärse fotoga ja selle avaldamisega. Autor Rein Sikk.

http://www.epl.ee/artikkel/475640

Ükski õige eestimaalasest sõjandustegelane ega lihtsõdur ei saa jätta muigamata, kui vaatab artikli illustratsioonina kasutatud fotot. Nimetaksin suisa fotosüüdistuseks. Loodan, et need pole eestlased taani laigulises. Samuti loodan, et Eesti kaitseväe distsiplinaarne euro-mandumine ei jõua (hoolimata mõningate tahtmatutest pingutustest sinna suunas) kunagi sellisele tasemele ja kui jõuabki, siis vähemalt osatakse ajakirjaniku-fotograafi objektiivi ettegi intelligentsemalt jääda.

Tegelikult soovitaksin kõigil lugejatel, kes tegelevad noorsõdurite või noorkaitseliitlaste väljaõpetamisega, antud pildimaterjal (ja vajadusel ka allolev täpsustav tekst) välja printida ja esitada parima õppematerjalina halvimast näitest.

Inimesele, kes tõesti asjast aru ei saa või siis kõiki detalie ei haara, teen igaks juhuks väikese ülevaate sõjanduslikku traditsiooni ja head tava rikkuvast. Rivis olijate vormiriietus ja väljanägemine peaks olema üldiselt ühtne ja korralik...



V e a d:

  1. Vasakult 3. võitlejal on jalas lühikesed püksid (ei tea, kas ta on sääred ära lõiganud või ongi see ametlik vormielement), ülejäänutel aga pikad.

  2. Vasakult 2. ja 3. võitlejal on seljas T-särk, ülejäänutel vormikuub.

  3. Paremalt 1. ja 2. võitlejal on käised "kääritud" erakordselt kohakalt. Pigem lihtsalt kortsutatud ülespoole. Heaks näiteks on vasakpoolne võitleja, kes tundub üldse veidi tublim olevat.

  4. Jalavarjud: vasakpoolsel botased, järgmisel saapad, keskmisel botased, järgmisel jälle botased ning parempoolsel saapad.

  5. Saapapaelu on ontlik kanda saapasäärtesse surutuna. Lisaks esteetilisele väärtusele on sel ka puhtpraktiline eesmärk - tanksaabaste pikad paelad ei jää nii kuhugi taha kinni ega hargne lahti.

2009-08-13

Ajateenistusest vol 2

1990 ndate teisel poolel toimus kaitseväe väljaõppesüsteemis teatav murrang. Selle põhjuseid võis olla mitu. Üheks oli kindlasti kaadri kogemuste kogunemine, süsteemi sissejuurdumine "alt üles" ning puhastumine ebasobivast elemendist. Need, kes olid 91/92 algajad lipnikud või seersandid allüksustes, olid tõusnud leitnantideks-kapteniteks või veebliteks ja teenisid staapides, kus said osaleda väljaõppe paremas ja kogemuspõhises planeerimises. Kaitseväkke tekkis mitmeid ohvitsere ja vanemallohvitsere, kes olid õppinud välismaal (peamiselt Soomes) ja näinud töötavat armeemudelit. Väga võimalik, et väljaõppesüsteemi kiirenenud arengu põhjuseks oli uue kaitseväe juhataja ametisse asumine, kuid alahinnata ei saa ka sellist traagilist sündmust nagu Kurkse õnnetus rahuvalvajatega, mille järel hakati sihipärasele väljaõppele ja ka ohutusele panema palju suuremat rõhku.

Väga oluliseks muutuseks oli kindlasti ajateenijatest reservohvitseride-aspirantide seisuse tekitamine 1997. Kuigi üliõpilased jäid seni peamiselt ajateenistusest kõrvale, oli ka nende hulgas sõjandushuvilisi ja hea agitatsiooni tulemusena asuti ülikoolide juures ja koostöös kaitseväega korraldama üldiselt Kaitseliidu egiidi all reservohvitseride kursusi. Ajateenijate reservohvitseriks õpetamise alustamisega langes tegelikult vajadus nende kursuste järele ära. Uue süsteemi järgi valiti seersandikursuse parimate lõpetajate seast välja aspirant-õppurid, kes läbisid lahingukoolis 10 nädalase kursuse ja siirdusid seejärel järele seersantidele oma väeossa, et praktiseerida juhtimist ja omandada peale reservi arvamist (ja positiivset praktika atestatsiooni) lipniku auaste. Samal ajal hakati süstemaatliselt arvet pidama reservväe üle ja taotluslik oli, et rühm õpib välja ja läheb reservi tervikuna. Ülikoolide juures toimunud reservohvitseride õpe tõmbus järk-järgult koomale, kuid samal ajal alustati lahingukoolist vabatahtlikest reservohvitseride koolitamisega, ehk nn "prominentide kursustega". See oli pigem "kaitseväe tutvustuskursus", kuid ikkagi ülimalt vajalik, et viia ühiskonnaelu tegelasi ja poliitikuid kurssi riigikaitseküsimustega ja luua kaitseväele ning ka Kaitseliidule avalikkuses positiivne kuvand.
Seersandiks valitud ajateenijatest omakorda reservohvitseriks valitud seersandid osutusid enamasti väga headeks ja energilisteks juhtideks, saavutades sageli väeosades suisa kaadriga võrdväärse staatuse ja kergendades kaadri väljaõppekoormust märgatavalt. Süsteemi varjuküljena avaldus asjaolu, et mitmed juba lipnikuks ülendatud soovisid jääda kaitseväkke palgateenistusse, kuid sattusid sundseisu - kaadriallohvitseriks saada polnud võimalik ja ohvitseriharidust ebapiisavalt. Lisaks teenisid need nn "libalipnikud" vanemallohvitseride pahameele. Variant oli Sõjakool, staabitöö või reserv. 1990 ndate lõpul sai kaitsevägi lõpuks toimima ka ohvitseride ettevalmistussüsteemi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste näol, mis täitis kaitseväe vajadused ja töötab praktiliselt tänaseni.

Aastatuhande vahetuseks oli kaitseväe ja ajateenistuse maine saanud tõsise värskenduse. Süsteem toimis ja võimalikud probleemid, mis ilmnesid, olid pigem seotud mingite muude asjaoludega. Paari probleemi võis siiski märgata. Nimelt tundus tekkivat väike vaakum väljaõppesse juhul, kui noorsõdurite teenistusse võtmisel ei juhtunud millegipärast olema nooremallohvitsere käepärast. Teiseks nähti muret selles, et peale tulevaste allohvitseride kooli saatmist jäi õppesse nagu tagasihoidlikum periood, kus polnud enam ka seersante jaoülemateks. Sel ajal sai aga jaoülema kohusetäitjateks ülendada tublimaid sõdureid, kes omandasid hiljem hea teenistuse puhul kaprali auastme ja jaoülema abi ametikoha.

Sajandivahetuse paiku lõppesid kaitseväe senised suurõppused, sest ajateenijaid ei peetud enam vajalikuks ilmselt enne suuremale õppusele saata, kui nende teenistus oli lõpusirgel. Korraga oli lõppemas teenistus aga u 1/3 ajateenijatest ja nii jäi kõik praktiliselt pataljonisiseseks. Suurim regulaarne metsaüritus oli sel perioodil arvatavalt Kaitseväe Lahingukooli tugevdatud jalaväekompanii kaitselahingu õppus, millest võttis osa alla 500 inimese. 1998 - 2002 kaitseväes ajateenijatega suuremaid õppusi praktiliselt ei peetud ja võib arvata, et selleaegsetel kompanii- ja pataljoniülematel jäi edasiseks teenistuseks oluline kogemus vahele.
(järgneb)
__________________________________
Pildil on kuperjanovlased rännakul. Hoolimata teatud lõdvendusest kaitseväes 1990ndate lõpul säilis üksuses märkimisväärselt range sisekord koos füüsilise koormusega ja valmidus kuni uue aastatuhande alguseni. "Surnupealuuväeosa" olla mitteametlike kuulujuttude järgi peetud kaitseväe kardetavaimaks või arvestatavaimaks ka naabrimeeste juures.

2009-08-12

Värvitud sillad Laagna teel Tallinnas


Hiljuti avastasin, et Lasnamäe kanalis (nimetagem seda siis Laagna teeks või hoopis Edgari prospektiks) sõites on lihtsalt midagi valesti.

Iga päev ma sinna ei satu ja nii on vähemalt minu silmade jaoks üsna saladuslikul moel ära kadunud... sildade värvid. Mõned aastad tagasi mäletan uhkeid erekollaseid ja potisiniseid sildu uhkete kirjadega. Näiteks "Võidujooksu sild" vms. Värvid polnud minu arvates küll kõik vähemalt eestlase seisukohast eriti maitsekad, kuid siiski - mis on neist saanud? Mis juhtus?

Täna silmasin, et ühel sillal oli all nurkades siiski natuke värvijäänuseid isegi alles - kollane oli olnud. Kas ja mis puhul ning mis värviga neid sildu värviti ja mis sellest värvist on saanud? Vesivärv? Või oligi mõeldud ajutiseks värviks, et saab järgmine kord jälle kätt proovida? Lisaks oleks huvitav teada, kas neid sildu kavatsetakse veelkord võõpama hakata ja palju see maalritöö rahvale senini maksma on läinud.

Ajateenistusest

Üritan kirjutada mõningaid mõtted ja ettepanekud ajateenistuse süsteemi kohta. Ma ei analüüsi selle vajalikkust, vaid korraldust ja ülesehitust ning sellest tulenevaid komplikatsioone, mida annaks vältida, kuid mis hetkel vähendavad märgatavalt ajateenistuse efektiivsust. Kuna ajateenistus on pool kogu kaitseväe tegevusest ja ka korraldusest, avardub lugejale ühtlasi palju muud huvitavat ja harivat (kuid mitte varjamist vajavat) teavet, mis võimaldab aru saada riigikaitse, kui süsteemi toimimisest.

Võib väita, et sageli kipuvad ajateenistuse korralduse kohta arvamusi avaldama isikud, kel endal on ajateenijate või ajateenistuse kulgemisega üsna vähe pistmist. Kogemused on selles vallas aga väga olulised.

Alustuseks lähiajaloost

Ei hakkaks süvenema pikemalt ajateenistuse ülesehitusse 1920-1940, kuid iseloomustamiseks võib öelda, et kestis see eri aegadel 12-24 kuud. 24-kuuline teenistus oli riigile liiga pikk ja seda vähendati peagi. 12 kuud oli teenistuse maksimaalpikkuseks oludes, kus valitses majanduskriis. 1928. a kestestati kaitseväes peale senist organisatoorset tohuvapohu korralik toimiv struktuur, mille järgi ajateenijad alustasid õpet kaadripataljonis ja hiljem olid peamiselt piiriäärses katteväeosas lahinguvalmiduses. Need katteväeosad pidid tagama vaenlase pidurdamise piiridel, et võita aega mobilisatsiooni läbiviimiseks, mis pidi toimuma plaanide järgi suisa paari päeva jooksul.

1991, kui hakati ajateenistust uuesti sisse viima, sai pikkuseks 18 kuud, mis peagi kärbiti 12 kuuni. Probleemid olid algul ilmselt kõigis võimalikes valdkondades alates voodikohtadest kuni väljaõppe organiseerimiseni ja vahenditeni. Lisaks sai ajateenijate igapäevaseks lisaülesandeks Vene armeelt üle võetud arvukate sõjaväeobjektide pidev valve. Olen kuulnud, kuidas mõnes väeosas kestis valveteenistus (2 h postil, 4 h vaba) normaalse 24 h asemel mitu päeva. Raske oli ka kaadriolukord. Paljudes kompaniides oli olemas vaid 2 kaadrikaitseväelast: kompaniiülem (sageli lipnik või nooremleitnant) ja kompaniiveebel (vaid seersant). Tundub, et alles 1990 ndate keskpaigaks saadi väljaõppe ja teenistusega lõpuks üleüldiselt jalad alla.

Kutsealuseid võeti teenistusse peamiselt 3x aastas: varasügisel, talvel ja kevadel. Sügiseti saabus kvaliteetseim kontingent, talvel pigem need, kes sügisel "ei mahtunud" ja kevadeti siis ülejäänud ja "need, kes kusagilt kätte olid saadud". Ajateenistus nimelt ei olnud üldse märkimisväärselt populaarne. Rahval oli meeles NA-s kogetu ja sama eeldati ning vahepeal isegi üritati võrdsustada Eesti kaitseväega. Loomulikult oli (ja on siiani) palju üle võetud NA-st, kuid kaitseväge luues leiti õnneks üles vanad eestiaegsed määrustikud, mille rakendamine oli üsna edukas. Suureks mureks oli üksuste madal haridustase, mis tulenes enamuse ülikooliõpilaste kõrvalejäämisest ja samal ajal alla põhiharidustaseme kutsealuste kaasamisest. Tavaliselt ei sattunud aega teenima ajateenijad alla 6 kl haridusega, kuid olen kuulnud ka üksikutest 3-4 kl "haritlastest". Selle tulemuseks oli, et rühmade keskmine haridustase jäi arvutuste põhjal tavaliselt 9 ja 11 kooliaasta vahele, sõdurite võimekus kesiseks ja kaadri usk (ning lugupidamine) sellesse kontingenti veelgi väiksemaks. Endastmõistetavalt ei teinud selline olustik head ei ajateenistuse ega kaitseväe mainele ühiskonnas.
Ei saa jätta mainimata, et lisaks kaitseväele toimus ajateenijate õpe ka Siseministeeriumi haldusalas, kuid sellel pikemalt praegu ei peatuks.

Õppekorraldus oli selline, et esimesed 10 nädalat oli sõduri baaskursus (SBK), mille järel valiti välja nooremallohvitseri kandidaadid, kes suunati 12 nädalaks õppima Meegomäele Kaitseväe Lahingukooli. Nooremallohvitseriks võis saada vaid vähemalt keskharidusega ja kohtulikult karistamata sõdur, kuid seoses ajateenijate madala haridustasemega tuli sinna mõnikord suunata ka nõuetele mitte vastavaid kandidaate. Samal ajal toimus väeossa jäänutele SBK2 ja ka erialakursus (EK). Teenistuse lõpus korraldati väeosas kompanii ja võimalust mööda pataljoni koostööharjutusi. Mõnikord toimusid õppused ka teiste väeosadega koostöös. Kuna ajateenijaid võeti 3x aastas, oli tavaliselt võimalik rakendada osa varem võetud ja juba nooremseersandiks saada jõudnud ajateenijaid ka otse uute noorsõdurite kasvatamisse. Kuigi vanemate ajateenijate suhtumine noorematesse oli sageli üleolev, võib öelda, et kehtis seersantide ja kaadrikaitseväelaste võim ning vanematel ei olnud nooremate kiusamine päevakorras. Kuigi kaitseväel ei olnud enam sellist ülekoormust valveobjektidega nagu 1990 ndate algul, osalesid ajateenijad toimkonna- ja vahiteenistuses endiselt, olles põhiosaks väeosade majandusest ja lahinguvalmidusest.
(järgneb)
______________________________

Vasakpoolsel pildil kontrollib võitleja elektritestriga Iisraeli päritolu granaadiheitjat B-300. Iisraelist saadud relvastus ja varustus olid kaitseväe ajateenijate väljaõpetamisel väga olulised vahendid.
Parempoolsel pildil on näha soomukit BRDM-2 sisenemas Kaitseväe Lahingukooli linnakusse Meegomäel. See linnak oli üks kaitseväe esimesi ja 1990 ndail toimus siin ajateenijate-seersantide tsentraliseeritud koolitus.
Alumisel pildil on soomustransportöörid BTR-80UNSh (eriline suurem kere), mis konfiskeeriti vene ärimeestelt 1992. a ja aitasid väljaõpet mitmekesistada põhiliselt Kalevi Üksik-jalaväepataljonis.
















2009-08-11

Allveelaev versus mereväeõppus Läänemerel

PLO ilmutas 10.08.09 artikli Vene allveelaeva sõitudest Soome lahes.



Artiklis kirjeldatakse Vene allveelaeva pinnaletulekut ja tehakse päris kaugeleulatuvaid järeldusi.
Minu arvates on nähtus, kus Vene sõjalaevad Neeva suudme ja Kaliningradi vahel piki neutraalvett kurseerivad, aga suhteliselt arusaadav ja loomupärane nähe. Sama võib öelda ka sõjalennukite kohta. Liigseks paanikaks ei ole põhjust, sest teadaolevalt pole keegi Läänemeres Vene sõjasadamatele blokaadi ega allveelaevadele liikumiskeeldu kehtestanud.
Peaks olema arusaadav, et ka allveelaevnikud peavad saama vahetevahel harjutada oma mereoskusi, sealhulgas sukeldumist ja pinnale tõusmist. Kui kellelgi oleks olnud reaalne huvi "jõudu näidata", oleks antud allveesõidukit olnud kasulikum hoopis veepeal kurseerida lasta (eriti mõne reisilaeva lähistel), sest eestlastel puudub nagunii arvestatav tehnka vee all liikuvate sõiduvahendite jälgimiseks.


Allveelaeva liikumine ja äratundmine võib aga olla märk peagi toimuvast hoopis märkimisväärsemast sündmusest Läänemeres - Venemaa mereväeõppustest, mis peaksid toimuma koostöös maavägede õppusega "Zapad-2009", kus osaleb eeldatavalt kuni 13 000 sõjaväelast. Õppusteks saabuvad Läänemerele juba mõni aeg tagasi ajakirjanduses ilmunud andmetel ka 3 suurt Ropucha-klassi dessantlaeva Mustalt merelt: "Azov", "Jamal" ja "Novotšerkassk". Balti laevastiku koosseisus on samuti paar samatüübilist alust ja lisaks väiksemaid dessantlaevu, sealhulgas paar õhkpadjal liikuvat (üks neist läks rikki Eesti territoriaalvete lähistel hiljuti Briti lennukikandja visiidi aegu...), mis ka vaevalt sõjamängust päris kõrvale jäetakse. Võib oletada, et seoses õppustega on kavas mahukamad dessandi maabumisharjutused vähemalt umbes paarile pataljoni lahingugrupile oma 1200 merejalaväelase ja 75 soomusmasinaga.
Mis puhul õppuse legendi järgi dessante ette võetakse, ei oska öelda, kuid meil tasuks sellest kindlasti omi järeldusi teha ja palju tõsisemaid, kui miski allveelaeva pinnaletulekust Soome lahes neutraalvetes 15 minutiks.
_______________________________________________
Pildil olevasse 112 m pikkusse projekt 775 "Ropucha" klassi dessantlaeva mahub 225 dessantväelast ja kuni 13 soomusmasinat ning see arendab kiirust 17-18 sõlme. Läänemerel on neid laevu aktiivses teenistuses vähemalt 2, õppuse ajaks lisandub 3 sõsarat Musta mere laevastikust.

Katsetame

Katsetame süsteemi. Võib-olla on keegi veel huvitatud nendest asjadest või mõtleb samamoodi. Endal on ka hea ülevaade ideedest ja kirjutistest. Osa kavas siia ka kopeerida või linkida.

Eesmärgid on iseenesest heatahtlikud.
Soovin kirjutada lihtsalt oma isikliku nägemuse ühtedest või teistest asjadest, sealhulgas osutada probleemidele ja pakkuda lahendusi.
Soovin kõigest väest kedagi mitte otse solvata, aga pigem aidata.
Enesereklaam ei ole võrreldes muuga oluline. Sellegi poolest kõike toredat tuttavatele inimestele!