2009-08-13

Ajateenistusest vol 2

1990 ndate teisel poolel toimus kaitseväe väljaõppesüsteemis teatav murrang. Selle põhjuseid võis olla mitu. Üheks oli kindlasti kaadri kogemuste kogunemine, süsteemi sissejuurdumine "alt üles" ning puhastumine ebasobivast elemendist. Need, kes olid 91/92 algajad lipnikud või seersandid allüksustes, olid tõusnud leitnantideks-kapteniteks või veebliteks ja teenisid staapides, kus said osaleda väljaõppe paremas ja kogemuspõhises planeerimises. Kaitseväkke tekkis mitmeid ohvitsere ja vanemallohvitsere, kes olid õppinud välismaal (peamiselt Soomes) ja näinud töötavat armeemudelit. Väga võimalik, et väljaõppesüsteemi kiirenenud arengu põhjuseks oli uue kaitseväe juhataja ametisse asumine, kuid alahinnata ei saa ka sellist traagilist sündmust nagu Kurkse õnnetus rahuvalvajatega, mille järel hakati sihipärasele väljaõppele ja ka ohutusele panema palju suuremat rõhku.

Väga oluliseks muutuseks oli kindlasti ajateenijatest reservohvitseride-aspirantide seisuse tekitamine 1997. Kuigi üliõpilased jäid seni peamiselt ajateenistusest kõrvale, oli ka nende hulgas sõjandushuvilisi ja hea agitatsiooni tulemusena asuti ülikoolide juures ja koostöös kaitseväega korraldama üldiselt Kaitseliidu egiidi all reservohvitseride kursusi. Ajateenijate reservohvitseriks õpetamise alustamisega langes tegelikult vajadus nende kursuste järele ära. Uue süsteemi järgi valiti seersandikursuse parimate lõpetajate seast välja aspirant-õppurid, kes läbisid lahingukoolis 10 nädalase kursuse ja siirdusid seejärel järele seersantidele oma väeossa, et praktiseerida juhtimist ja omandada peale reservi arvamist (ja positiivset praktika atestatsiooni) lipniku auaste. Samal ajal hakati süstemaatliselt arvet pidama reservväe üle ja taotluslik oli, et rühm õpib välja ja läheb reservi tervikuna. Ülikoolide juures toimunud reservohvitseride õpe tõmbus järk-järgult koomale, kuid samal ajal alustati lahingukoolist vabatahtlikest reservohvitseride koolitamisega, ehk nn "prominentide kursustega". See oli pigem "kaitseväe tutvustuskursus", kuid ikkagi ülimalt vajalik, et viia ühiskonnaelu tegelasi ja poliitikuid kurssi riigikaitseküsimustega ja luua kaitseväele ning ka Kaitseliidule avalikkuses positiivne kuvand.
Seersandiks valitud ajateenijatest omakorda reservohvitseriks valitud seersandid osutusid enamasti väga headeks ja energilisteks juhtideks, saavutades sageli väeosades suisa kaadriga võrdväärse staatuse ja kergendades kaadri väljaõppekoormust märgatavalt. Süsteemi varjuküljena avaldus asjaolu, et mitmed juba lipnikuks ülendatud soovisid jääda kaitseväkke palgateenistusse, kuid sattusid sundseisu - kaadriallohvitseriks saada polnud võimalik ja ohvitseriharidust ebapiisavalt. Lisaks teenisid need nn "libalipnikud" vanemallohvitseride pahameele. Variant oli Sõjakool, staabitöö või reserv. 1990 ndate lõpul sai kaitsevägi lõpuks toimima ka ohvitseride ettevalmistussüsteemi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste näol, mis täitis kaitseväe vajadused ja töötab praktiliselt tänaseni.

Aastatuhande vahetuseks oli kaitseväe ja ajateenistuse maine saanud tõsise värskenduse. Süsteem toimis ja võimalikud probleemid, mis ilmnesid, olid pigem seotud mingite muude asjaoludega. Paari probleemi võis siiski märgata. Nimelt tundus tekkivat väike vaakum väljaõppesse juhul, kui noorsõdurite teenistusse võtmisel ei juhtunud millegipärast olema nooremallohvitsere käepärast. Teiseks nähti muret selles, et peale tulevaste allohvitseride kooli saatmist jäi õppesse nagu tagasihoidlikum periood, kus polnud enam ka seersante jaoülemateks. Sel ajal sai aga jaoülema kohusetäitjateks ülendada tublimaid sõdureid, kes omandasid hiljem hea teenistuse puhul kaprali auastme ja jaoülema abi ametikoha.

Sajandivahetuse paiku lõppesid kaitseväe senised suurõppused, sest ajateenijaid ei peetud enam vajalikuks ilmselt enne suuremale õppusele saata, kui nende teenistus oli lõpusirgel. Korraga oli lõppemas teenistus aga u 1/3 ajateenijatest ja nii jäi kõik praktiliselt pataljonisiseseks. Suurim regulaarne metsaüritus oli sel perioodil arvatavalt Kaitseväe Lahingukooli tugevdatud jalaväekompanii kaitselahingu õppus, millest võttis osa alla 500 inimese. 1998 - 2002 kaitseväes ajateenijatega suuremaid õppusi praktiliselt ei peetud ja võib arvata, et selleaegsetel kompanii- ja pataljoniülematel jäi edasiseks teenistuseks oluline kogemus vahele.
(järgneb)
__________________________________
Pildil on kuperjanovlased rännakul. Hoolimata teatud lõdvendusest kaitseväes 1990ndate lõpul säilis üksuses märkimisväärselt range sisekord koos füüsilise koormusega ja valmidus kuni uue aastatuhande alguseni. "Surnupealuuväeosa" olla mitteametlike kuulujuttude järgi peetud kaitseväe kardetavaimaks või arvestatavaimaks ka naabrimeeste juures.

No comments:

Post a Comment