2009-08-19

Ajateenistusest vol 4

Samal ajal, kui poliitikud ja muud tegelased kemplesid omavahel kaitseväe kontseptsiooni, relvastuse ja tuleviku üle, toimusid kaitseväes endas tõsised muutused ja seda ka ajateenistusel põhinevas osas. Esmalt silmatorkavamaid muutusi võis olla kõigi väeosade, mis tegelesid ajateenijatega, nimede ümbermuutmine. Tulem pakkus teatavat konkurentsi isegi hr Salomon Vesipruuli surematutele värssidele ja näitas suunda teatud meretagusele rekordiraamatule. Näiteks Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonist sai "Jalaväe Väljaõppekeskus Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon", samuti asutati Tapal "Lahingutoetusüksuste Väljaõppekeskus Tapa Väljaõppekeksus" jne. Öeldakse, et nimi meest ei rikkuvat, kuigi eks see ole ka lohutuseks.

Pelgalt muutuse pärast nimesid siiski ei muudetud, vaid taga oli ka reaalne sisuline muutus, mis oli nime pikkuse muutuse suhtes küll pigem vastupidine. Vastavalt õppe-nimedele otsustati ka kaitsevägi teha ajateenijatele nö puhtalt administratiivseks "õppe-kaitseväeks". Sellega seonduvalt likvideeriti väeosadest praktiliselt täielikult igasugune sõjaline võimekus ja lahinguvalmidus. Ajateenistus aga hakkas sarnanema (tugevdatud režiimiga) inernaat-kutsekoolile. Linnakutes paiknenud senised pataljonid segati ära ja allüksusi vähendati sedavõrd, et alles ei jäänud ühtegi komplektset jalaväepataljoni; küll aga poogiti jalaväepataljonidesse brigaadi taseme allüksusi. Pärnu linnak otsustati sulgeda ja samuti suleti Jägala - üks liiga kesklinnas, teine liiga perifeerias. Kõigi sõjaväelinnakute valve võttis üle palgaline Kaitseliit, mis iseenesest oli tegelikult hea lahendus, sest varasemalt oli selleks kulunud üsna palju ajateenijate ressurssi väljaõppe ja teenistuse arvelt.

Loomulikult tuli midagi ette võtta ka ajateenistuse senise ebaõnnestunud ajalise lahendusega. Muutus viidi läbi võrdlemisi nutikalt, jättes samaks seersantide 11-kuuse ja sõdurite 8-kuuse teenistuspikkuse, kuid keerates asetuse vastupidiseks - nüüd pidid saabuma tulevased seersandid, aga ka tulevased roolikeerajad, teistest hoopistükkis varem ja lihtsõduri karjääri tegijad 3 kuud hiljem. Esmalt saabunutest sai "eelvõtmine" juuni/juuli vahetusel ja hiljem saabunutest "põhivõtmine" septembri/oktoobri vahetusel. Kutsealustega alustas tegelemist seniste riigikaitseosakondade (RKO) asemel Kaisteressursside Amet, ehk KRA.
Lisaks tuleks ära mainida, et lõpetati ajateenijate võtmine Õhuväkke ja sama plaan oli ka Mereväega.

Läbi raskuste tähede poole!

Probleemide puuduse üle kurta ei saanud. Kui senisel RKO-l oli kontoreid õige mitu, siis KRA-le jäi alles ainult 2. Inertnetipõhine suhtlus ei tahtnud hoolimata eeldatavast popist noortepärasusest kuidagi vedu võtta ja eks oli teatavaid korralduslikke raskusi ka uue asutuse käimajooksmisega. Lisaks lootsid paljud kustealused poliitikute prohvetlikele ennustusele ajateenistuse peatsest hingusele minekust ja üritasid võimalikult rongist maha jääda. Ilmekalt hakkasid väljenduma ajateenijate tervisehädad. Ei saa väita, et varasematel aastatel ajateenijate tervis eriti palju parem oleks olnud, kuid väeosade meditsiinipersonalil säilis teatav võimalus teha kohe saabumispäeval meditsiiniline ülevaatus ja saata sama bussiga tagasi arusaadavalt militaarkõlbmatuna sekka sattunud tegelased, sealhulgas südame-, kopsuhaiged jms, kellele ajateenistus nagunii oleks lühidaks jäänud. Väeosa meditsiinipersonal töötas avapäeval küll edasi, kuid kõlbmatud hakkasid nüüd sattuma hoopis otse laatsaretti, kus said kaitseväe kulul mõne nädala elada-süüa, enne, kui kaitseväe arstlik keskkomisjon nad peale aktsepteeritud kontrolli koju saatis.

Nagu eelnevalt sai mainutud, oli ringi muudetud ajateenistuse ülesehitus. Eelvõtmise ja põhivõtmise ajateenijate selektsioon oli samuti täiesti KRA võimuses, sest kaitseväes eri aegadel saabunuid enam vahetada pole võimalik.

(järgneb)
____________________________________

Pärnu Üksik-jalaväepataljoni linnaku jalgvärav. Pataljoni sulgemine venis 2 aastat tänu suurele ühiskondlikule vastuseisule, aga ka kaitseväe kasarmukohtade ajutisele nappusele. Samas polnud selle kompaniisuuruse "jalaväepataljoni" ülalpidamine, sõltumata tingimustest, kindlasti ka otstarbekas - kogu rahuaegne ajateenijate jalavägi koosnebki ju vaid ühestainsast ja niigi üle riigi killustatud... pataljonist.

No comments:

Post a Comment