2009-08-12

Ajateenistusest

Üritan kirjutada mõningaid mõtted ja ettepanekud ajateenistuse süsteemi kohta. Ma ei analüüsi selle vajalikkust, vaid korraldust ja ülesehitust ning sellest tulenevaid komplikatsioone, mida annaks vältida, kuid mis hetkel vähendavad märgatavalt ajateenistuse efektiivsust. Kuna ajateenistus on pool kogu kaitseväe tegevusest ja ka korraldusest, avardub lugejale ühtlasi palju muud huvitavat ja harivat (kuid mitte varjamist vajavat) teavet, mis võimaldab aru saada riigikaitse, kui süsteemi toimimisest.

Võib väita, et sageli kipuvad ajateenistuse korralduse kohta arvamusi avaldama isikud, kel endal on ajateenijate või ajateenistuse kulgemisega üsna vähe pistmist. Kogemused on selles vallas aga väga olulised.

Alustuseks lähiajaloost

Ei hakkaks süvenema pikemalt ajateenistuse ülesehitusse 1920-1940, kuid iseloomustamiseks võib öelda, et kestis see eri aegadel 12-24 kuud. 24-kuuline teenistus oli riigile liiga pikk ja seda vähendati peagi. 12 kuud oli teenistuse maksimaalpikkuseks oludes, kus valitses majanduskriis. 1928. a kestestati kaitseväes peale senist organisatoorset tohuvapohu korralik toimiv struktuur, mille järgi ajateenijad alustasid õpet kaadripataljonis ja hiljem olid peamiselt piiriäärses katteväeosas lahinguvalmiduses. Need katteväeosad pidid tagama vaenlase pidurdamise piiridel, et võita aega mobilisatsiooni läbiviimiseks, mis pidi toimuma plaanide järgi suisa paari päeva jooksul.

1991, kui hakati ajateenistust uuesti sisse viima, sai pikkuseks 18 kuud, mis peagi kärbiti 12 kuuni. Probleemid olid algul ilmselt kõigis võimalikes valdkondades alates voodikohtadest kuni väljaõppe organiseerimiseni ja vahenditeni. Lisaks sai ajateenijate igapäevaseks lisaülesandeks Vene armeelt üle võetud arvukate sõjaväeobjektide pidev valve. Olen kuulnud, kuidas mõnes väeosas kestis valveteenistus (2 h postil, 4 h vaba) normaalse 24 h asemel mitu päeva. Raske oli ka kaadriolukord. Paljudes kompaniides oli olemas vaid 2 kaadrikaitseväelast: kompaniiülem (sageli lipnik või nooremleitnant) ja kompaniiveebel (vaid seersant). Tundub, et alles 1990 ndate keskpaigaks saadi väljaõppe ja teenistusega lõpuks üleüldiselt jalad alla.

Kutsealuseid võeti teenistusse peamiselt 3x aastas: varasügisel, talvel ja kevadel. Sügiseti saabus kvaliteetseim kontingent, talvel pigem need, kes sügisel "ei mahtunud" ja kevadeti siis ülejäänud ja "need, kes kusagilt kätte olid saadud". Ajateenistus nimelt ei olnud üldse märkimisväärselt populaarne. Rahval oli meeles NA-s kogetu ja sama eeldati ning vahepeal isegi üritati võrdsustada Eesti kaitseväega. Loomulikult oli (ja on siiani) palju üle võetud NA-st, kuid kaitseväge luues leiti õnneks üles vanad eestiaegsed määrustikud, mille rakendamine oli üsna edukas. Suureks mureks oli üksuste madal haridustase, mis tulenes enamuse ülikooliõpilaste kõrvalejäämisest ja samal ajal alla põhiharidustaseme kutsealuste kaasamisest. Tavaliselt ei sattunud aega teenima ajateenijad alla 6 kl haridusega, kuid olen kuulnud ka üksikutest 3-4 kl "haritlastest". Selle tulemuseks oli, et rühmade keskmine haridustase jäi arvutuste põhjal tavaliselt 9 ja 11 kooliaasta vahele, sõdurite võimekus kesiseks ja kaadri usk (ning lugupidamine) sellesse kontingenti veelgi väiksemaks. Endastmõistetavalt ei teinud selline olustik head ei ajateenistuse ega kaitseväe mainele ühiskonnas.
Ei saa jätta mainimata, et lisaks kaitseväele toimus ajateenijate õpe ka Siseministeeriumi haldusalas, kuid sellel pikemalt praegu ei peatuks.

Õppekorraldus oli selline, et esimesed 10 nädalat oli sõduri baaskursus (SBK), mille järel valiti välja nooremallohvitseri kandidaadid, kes suunati 12 nädalaks õppima Meegomäele Kaitseväe Lahingukooli. Nooremallohvitseriks võis saada vaid vähemalt keskharidusega ja kohtulikult karistamata sõdur, kuid seoses ajateenijate madala haridustasemega tuli sinna mõnikord suunata ka nõuetele mitte vastavaid kandidaate. Samal ajal toimus väeossa jäänutele SBK2 ja ka erialakursus (EK). Teenistuse lõpus korraldati väeosas kompanii ja võimalust mööda pataljoni koostööharjutusi. Mõnikord toimusid õppused ka teiste väeosadega koostöös. Kuna ajateenijaid võeti 3x aastas, oli tavaliselt võimalik rakendada osa varem võetud ja juba nooremseersandiks saada jõudnud ajateenijaid ka otse uute noorsõdurite kasvatamisse. Kuigi vanemate ajateenijate suhtumine noorematesse oli sageli üleolev, võib öelda, et kehtis seersantide ja kaadrikaitseväelaste võim ning vanematel ei olnud nooremate kiusamine päevakorras. Kuigi kaitseväel ei olnud enam sellist ülekoormust valveobjektidega nagu 1990 ndate algul, osalesid ajateenijad toimkonna- ja vahiteenistuses endiselt, olles põhiosaks väeosade majandusest ja lahinguvalmidusest.
(järgneb)
______________________________

Vasakpoolsel pildil kontrollib võitleja elektritestriga Iisraeli päritolu granaadiheitjat B-300. Iisraelist saadud relvastus ja varustus olid kaitseväe ajateenijate väljaõpetamisel väga olulised vahendid.
Parempoolsel pildil on näha soomukit BRDM-2 sisenemas Kaitseväe Lahingukooli linnakusse Meegomäel. See linnak oli üks kaitseväe esimesi ja 1990 ndail toimus siin ajateenijate-seersantide tsentraliseeritud koolitus.
Alumisel pildil on soomustransportöörid BTR-80UNSh (eriline suurem kere), mis konfiskeeriti vene ärimeestelt 1992. a ja aitasid väljaõpet mitmekesistada põhiliselt Kalevi Üksik-jalaväepataljonis.
















No comments:

Post a Comment