2009-09-30

Ajateenistusest vol 8

Isiklikult ma ei teagi, palju hetkel maksab C või CE kategooria juhilubade tegemine, kuid kindel on asjaolu, et ajateenijale ei maksa see midagi. Sellepärast ootab ka enamus eelvõtmisega väeossa saabunud ajateenijatest, et neist saaksid tasuta juhiloa omanikud, ehk teisiti ütelda on väljavalitud õnnelikud pigem need, kes suunatakse peale SBK-d autojuhiks, mitte need, kes saavad inimeste juhtideks. Kuna veokijuht peab vastama ka teatud tervisenõuetele, on arusaadav, et tervemad isendid tuleb samuti sageli autojuhiks liigitada. Siiski leidub ka ajateenijaid, kes on kindlasti huvitatud seerupulkadest, kuid neid pole väga palju. Suurel osal on veel üldse kama kaks, mis neist saab – 11 kuud nagunii kindel.
11 kuu teema ja autojuhtidega seoses valitses aegu tagasi kaitseväes siiski olukord, kus ajateenijad üritasid autokooli eksami läbi teha, aga ARK eksamil põruda, et juhilubadeta isendina 8 kuu pealt enneaegselt koju saada. Koju saades jalutasid aga samasse autokooli, nõudsid välja koolitunnistuse ja tegid ARK eksami ära. Mõnedel oli aga lihtsalt suva ja peaasi, et saaks varem minema. Tänapäeval on ajateenijad raha väärtust hindama hakanud ja ka seadust on vastavalt muudetud, et keegi enneaegu niisama lõngates reservi ei pääseks. Seadusemuutuse ajendiks oli ilmselt üks intsident Vahipataljonis, kuhu oli segatud õiguskantsler.

Oktoobrilapsed

Nii on mõnikord nimetatud põhivõtmisega teenistusse kutsutavaid. Oktoobrilapsed saabuvad väeossa septembri-oktoobri vahetusel ja lõpetavad oma SBK jõuluks ehk jõuluks koju. Sinna punti liigituvad mitte ainult KRA testidega eelvõtmisest välja praagitud, vaid suuresti ka juulis ülikoolidesse sisse saanud või need siis lõplikult lõpetanud. Kuidas kunagi, kuid mõnikord on sügisel saabunud kontingendi hulgas päris märgatav hulk allohvitseriks või autojuhiks sobivaid ajateenijaid. Samuti on sügisel sattunud teenistusse juba C või isegi CE juhilubadega kutsealuseid, kes pädevad autoroolis enam, kui äsja load saanud eelvõetud, kellele on load lihtsalt ette nähtud teha. Vajadusel saabki neid lubadega põhivõtmise vendi rakendada edukalt erialaõppest alates veoautojuhtidena, kuna eelvõetud ja riigi rahapakkide eest juhtimisõiguse saanud on mõtet paigutada koosseisus teoorias küll autojuhiks, kuid jätta praktikas pigem varuautojuhtideks (enamasti jalamehed). Aga mis mõte oleks neil tsiviilist juhilubade omanikel ka eelvõtmisega saabuda, sest juhiluba on juba käes. Kaitseväes muidugi pandaks nad riigi raha eest teistkordset sõidukijuhi kursust sooritama, sest nii on ette nähtud.

Kui põhivõtmisega saabunud veoautojuhi lubade omanikul on lootus näiteks rooli pääseda, siis ülejäänute karjäär on sõltumata isikuannetest lühike. Laeks kaprali auaste ning jaoülema abi ametipost. Sageli osutuvad need kapralid asjalikemateks, kui eelvõetud ja KRA armust pulgad saanud seersandid. Enamus jääb siiski kõige tavalisemaks lapilükkajaks-roomajaks. Eks teatud mõttes see kindlasti ruineerib ja tekitab rahulolematust. Ega kutsealune ju kodus olles ja oma atra seades kõiki kaitseväe sisemuresid (näiteks mõttetu jaoülem) veel ette ei kujuta. Kohapeal on küll hilja, kuid suletud-pingestatud süsteemis viibivat rahulolematut inimest see igakord ei huvita.

NAK

Samal ajal, kui oktoobrilapsed oma SBK-d higistavad, õpivad tulevased seerud nooremallohvitseri kursusel, ehk NAK-is. Selline rühma või väiksema kompanii suurune kursus on praktiliselt igas väeosas, kusjuures jalaväesuunitlusega väeosades on igaühes oma. Eelnevalt on olnud juttu, et 1990ndail õpetati kõiki nooremallohvitsere Meegomäel, kus anti ühtlane kvaliteetne ettevalmistus. See süsteem löödi 2000ndate algul laiali ja väeosades moodustati hulk jalaväekooli nimelisi allüksusi. Neid oli vist isegi kuni 4. Uus kaitseväe juhataja on käskinud enamuse likvideerida, kuid vähemalt jalaväe eriala õpet kokku koondada pole enam suudetud. Eks sellega seonduvalt on ka tase ebaühtlasem-viletsam ning võimalik, et paralleelkursusi pidades kulub ka enam riigi raha.
Lisaks on kaitseväes näiteks ka pioneeri- suurtükiväe- tagala- ja õhutõrjekoolid, kuid need erialad on tegelikult spetsiifilised ja kokkukogumine keerulisem, sest meie miniarmees on spetsialiste niigi vähe.
Aga noh eks jalaväelaste puhul kehti ütlus, et oma särk on ihule ikka kõige ligemal.

(järgneb)

___________________________________

See huvitav pilt pärineb 2000ndate esimesest poolest. Mis on vahtralehe eesmärk 11 t täismassiga masinal, on hea küsimus, kuid kaitseväes antakse seoses suurendatud õppemahuga B juhiloa omanikule esmalt mitte C1 vaid kohe C juhiluba.

2009-09-28

Läti libaskmiin


Lõunanaabrid armastavad kostitada meid aega-mööda huvitavate uudistega oma riigikaitsest.
Mõne päeva eest selgus, et Läti nooremohvitserid on saanud jube kurjaks oma kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi peale. Kui selline asi avalikuks tuleb, on tegemist ikka tõsise skandaaliga. See ei viita mitte ainult rahalistele probleemidele ja võimalikule koondamislainele, vaid ka asjaolule, et süsteemis seespool on midagi erakordselt mäda – kõrgematel ülematel tundub puuduvat autoriteet ja protsess on ilmselt käärinud pikemat aega, mitte alles rahvusvaheliste abirahade saamise tingimuste avalikukstulekust.
Võimalik, et see vastasseis pärineb juba päevilt, mil lõunanaabrid otsustasid populistide eestvõttel oma ajateenistuse kinni panna ja paraadarmeele üle minna. Eks see palgasõjavägi on lõunanaabrite kaitsearenguraha ka hävitanud.
Samas olen kuulnud kõlakaid, et ajateenistus Lätimaal ka kunagi eriti ei toiminud ja oli mitmesuguseid raskusi. Samuti olnud armee arengutase vähemalt meie omaga võrreldes pidevalt pikalt maas. Korralikku koolitussüsteemi ei tekkinudki. Polnud siis ime, et punt laiali saadeti. Küll aga tuleks osaliselt süüdistada selles jamas ka neidsamu nooremaid ja vanemaid ohvitsere, kes lihtsalt ei suutnud olla innovatiivsed ja libastusid omaenda ajateenistuse korraldamise saamatusele astudes.

Sellest ka minu artiklipealkiri. Läti libaskmiiniks nimetati kaitseväes siis muidu kunagi maastikul paiknemiskoha lähistele selleks mitte ette nähtud kohta tekitatud väljaheidet. Õelamad ja nutikamad olla mõnikord õppusel isegi enne vaenlase rünnakut oma kaitsepositsiooni ees asjal käinud. Kust selline naljakas nimi - ei tea :)

Läti sõjaväest peaks iseenesest mõnikord ka kirjutama ja see ei saaks ilmselt eriti pikk artikkel, sest pole eriti millestki kirjutada. Mida võiks siiski ära märkida, on, et õhuväes on neil erinevalt meist suudetud luua omaette lennuüksus ja noh, sellel on ka kirjade järele enam lennuvahendeid. Samuti figureerivad lätlaste arsenalis 3 kingitud tanki T-55, kuna meil pole ainsatki roomikutega soomusmasinat. Iseasi, et mida kasulikku suudavad lätlased oma 3 tankiga väljaõppes peale hakata ja mida suudaksime samas meie. Ehk peaksime need 3 soomusmonstrumit neilt rentima või liisima? Kasu oleks igatahes kahepoolne, sest lätlased saaksid mingi kopka oma armeele ja meie saaksime odavalt kasulikke kogemusi riigikaitse arengukava täitmiseks tulevikus.
Aga äkki peaksime hoopis Iraagi ja Afganistani militaaria aitamise kõrval hoopis rohkem aitama üles ehitada lätlaste tuksis riigikaitset? Ehk nagu Vabadussõja päevilgi? Vaevalt, et me sellega toime ei tuleks, kui ikka tõega ette võtta.

2009-09-26

Rebaste retsimine või dedovštšina?

Gümnaasiumides septembrikuus traditsiooniks kujunenud nn rebaste ristimised ehk ka kõnepruugis "retsimised" omavad nähtavaid ühisjooni Nõukogude Armeest tuntud ja arusaadavalt ühiskondliku põlguse ära teeninud dedovštšinaga. Mõnikord nimetatakse ka pehmendavalt Jukude ristimiseks. On kahetsusväärne, et demokraatliku riigi üldharidussüsteemis leiab jätkuvalt aset selline kahtlase väärtusega tegevus.

Dedovštšinaks nimetatakse olukorda, kus vanemad olijad (ded = deduška = vanaisa) omavad võimu või meelevalda nooremate kogukonna või organisatsiooni liikmete üle ehk puhtalt vanus või staaž (mitte ametlik juhikoht) annavad õiguse/võimaluse end kehtestada. Tegemist on siis kaksikvõimuga, kus lisaks tegelikule grupijuhile omavad sisevõimu ka need, kes ei peaks. See ei pruugi esineda mitte ainult armees, vaid ka mõnes tsiviilasutuses, sealhulgas internaat-tüüpi koolis või isegi tavakoolis.

Eesti kaitseväes praktiliselt sellist nähtust ei tohi esineda, ei esine ega ole ka märkimisväärselt esinenud. Mingeid algeid ilmselt toodi kaasa Nõukogude Armeest 1990ndate algul, kuid need on pälvinud endastmõistetava hukkamõistu ja kohe ka välja juuritud. Võim on seaduslike ülemate, mitte vanemate ja tugevamate käes. Arvatavasti tänased ajateenijad ei oskaks selle peale õieti tullagi. Vanemad ajateenijad suhtuvad noorematesse küll teatava üleolekuga ja näivad mõnikord veidi laisemad, mis on suhteliselt arusaadav, aga see on ka kõik.

Seda imekspandavam on, et üldhariduskoolides üritatakse dedovštšina idu rebaste ristimise traditsiooni sildi all elus hoida. Leidsin internetist foto 2 a taguse rebase tõotusega:

TÕOTUS!
Mina, rebasesilk, tõotan käsi südamel, et teenin 12. klassi truult terve aasta. Kui ma seda ei tee, siis karistagu meid meie ainsad abituriendid veepommidega või silkudega. Tõotan, et tervitan viisakalt igal hommikul 12. klass´i õpilasi, avan neile koolimaja ukse, kannan nende koolikotti ning vajadusel teen nende koduseid töid! Aamen!


Saan aru, et koolis need asjad siiski nii kaugele ei lähe (?), kuid suunitlus, kui selline on liiga läbinähtav ja otsene koopia dedovštšina olemusest. Ja milleks selliseid tõotusi vaja? Kas üldse mõistetakse, mida tähendab tõotus, kui selline? Kaitseväes tõotatakse ustavust riigile ja seadustele. Kas kooliõpilase põhiline identiteet seisneb vanema klassi kummardamises?

Üle ega ümbert ei saa protsessist, kui sellisest. Kindlasti esineb koole, kus see nn ristimine viiakse läbi viisakalt, kuid see ei välista ka rohkelt sündsusetusi ja mõttetusi. Endast nooremate ja abitumas situatsioonis koolikaaslaste kinniteipimised, ebameeldivate ainete söömisele sundimised ja muud (sageli viletsa organiseerituse ja tasemega) alavääristavad tegevused või jõhkrused, mis mõnikord ka meediasse või internetti lekivad, on tegelikult labane sadismi õhutus ja väljendus.

Kui armees on teatud määral tõesti vajalik tõsta võitleja moraalset ja füüsilist valuläve ning vastupidavust (mitte siiski päris selliste kummaliste meetoditega ja ikka seaduslike ülemate juhtimisel), sest lahingus võib eneseületusvõime elupäästvaks osutuda, siis missuguse ebainimliku eneseületusega peab tegelema üks gümnasist?
Kui lugeda ja uurida neid konkreetseid tegevusi ning ka tagajärgi, mis selle nn traditsiooniga koolides on kaasnenud ja asetada neid näiteks muutmatult kaitseväe konteksti, oleks tegemist riikliku skandaaliga, kus lendaksid pead !

2009-09-11

Merevägi saab uue laeva

Eilsetest ja tänastest uudistest vilksas läbi, et Mereakadeemia ja Haridusministeerium on lõplikult alla andnud, Kaitseministeerium end aga kokku võtnud ning endisest taanlaste miiniveeskajast lähitulevikus õppelaeva ei saa. Endise nimega Lossen ja tänase nimega Kristiina saab ilmselt peagi hoopis Mereväe laevaks nagu tema sõsar Tasuja. Ehk siis tegemist uue laevaga EMV koosseisus. Iseasi, kas mereväelased on huvitatud selle laeva laevana pidamisest.

Lindormen klassi miiniveeskajad Lindormen ja Lossen lasti Taanis vette 1977. a ja võeti teenistusse 14.06.1978. 44,5 m pikad ja 577 t veeväljasurvega laevad olid mõeldud kontrollitavate miiniväljade paigaldamiseks. Selleks oli laeval u 30 m pikkune miinitekk, kuhu pidi mahtuma 50-60 meremiini. Relvastuseks 2 20mm automaatkahurit, alates 1997 aga 2 kantavat õhutõrjeraketiseadet. Lisaks miiniveeskaja rollile, kasutati laevu korda-mööda ka NATO miinitõrjeeskaadri staabi- ja toetuslaevadena, milleks nad on kohaldatavad. 2004 a sügisel arvati mõlemad teenistusest välja.
2006 müüdi mõlemad Eestisse, kus Lindormen sai Mereväe tuukri- ja toetuslaevaks Tasuja ja Lossen Mereakadeemia õppelaevaks Kristiina. Riigivara registris on esimene arvel u 16 milj ja teine u 8 milj EEK vääringus.

Rahadega probleem tekkiski. Nimelt ei selgunud kuidagi, kes pidanuks Kristiina eest maksma või kes, kas ning mida lubas või ütles. Kaitseväe juhataja pidanud laeva sobivaks ka mereväelaste õpetamiseks, kuid Haridusministeerium sai aru, et Kaitseministeerium aitab laeva kinni maksta vms. Haridusministeeriumi eelarves aga 2006. a 21. septembril saabunud laeva muretsemiseks raha planeeritud polnudki. Lisaks kulutas seisva laeva ülalpidamine ahnelt Mereakadeemia merepraktika rahasid. Kuna laev polnud mereõppesõiduks piisavalt hea, telliti ka ümberehitamise projekt, mille maksumuseks arvestati veel 10-20, 2009 juba 30 milj EEK. 2007 a suveks laeva eest veel makstud ei olnud, kuid võib oletada, et praegu on võlg lahendatud. Küll aga pole leitud siiani raha laevaga sõitmiseks, mistõttu on see tänaseks täpselt 3 a kasutult Lennusadamas loksunud (ikkagi rahakoormaid neelanud). Missugune on tema tehniline seis, on ka hea küsimus.

Tänavu kevadeks oli olukord niikaugel, et laeva pakuti Kaitseministeeriumile, kuna koolil sellega midagi peale hakata pole. Eks ka MaSu kaasa aitab. Nagu eilsetest uudistest lugeda võime, on asi nii lahenenudki. Kindlasti ei ole ka Mereväel laeva jaoks vahendeid planeeritud, kuid küllap oleks see tulevikus lahendatav. Laeva kai ääres pidamise ja vahiga saadaks kindlasti hakkama.
Kui laev aga nüüd Mereväes lammutatakse, on siiski tegemist teatava skandaaliga, sest kusagil on keegi kunagi mitu miljonit riigi raha tuulde visanud. Kristiina lugu on niigi häbiväärne. Iseküsimus, mis saaks laeva ülesandeks, kui teda varuosadeks ei lammutata? Miiniveeskajana polekski paha, kuid kas seda peetaks üldse sobivaks?
Eesti Merevägi ju Eesti territoriaalvete kaitsega ei tegele...


Kristiina 2008. a suvel nukralt Lennusadamas seismas, roostet kogumas ja oma saatust ootamas. Foto enda tehtud.
Pardas jaht Vesta, mis kuulub samuti Mereakadeemiale.

2009-09-09

EKV üldkehaline test koolidesse!

Tänane EPL on avaldanud iseloomuliku artikli õpilaste kehaliste võimete testimise kohta. Väga huvitav ja tore mõte, aga sooviksin seda täiendada või minna isegi veel kaugemale. Hr Toivo Jürimäe arvates võiks korraldada eraldi sporditestipäeva koolikursuse (klassi?) lõpu puhul. Samuti ei pea ta õigeks õpilaste hindamist nii, et kes kui kaugele hüppab või kui kiiresti jookseb, vaid tema arvates on oluline lapse areng.
http://www.epl.ee/artikkel/477429

Mõtteid julgeks pidada küll igati üllateks, kuid veidi ülikoolilikult sinisilmseteks. Koolis on kõik õppepäevad arvel ja laste õppemaht niigi võrdlemisi koormav ja tänu ühele lisaspordipäevale muutuks kevadine õppeprotsess veel tihedamaks ja kiiremaks. Samuti on natuke naiivne suhtumine, et hindame vaid teatud arengut ja plaksutame. Üldhariduskooli on mitte inimkatsekeskus, vaid haridusasutus. Minuteada ei ole viidud sisse ka süsteemi, kus füüsikas või emakeeles hinnatakse asjaolu, et õpilane on hakanud õppeaasta lõpuks saavutama 5% paremaid tulemusi, vaid hinnatakse ikka tulemuse vastavust kehtestatud nõuetele ja selle alusel saab hinde. Vastasel korral puuduks hindamisel eriline mõte ning loomulikult hariduslik tulemus.
Füüsiline ettevalmistus üldhariduskoolides on siiski oluline ja eriti arvestades tänapäeva noorte ebatervislikke eluviise suisa võtmeküsimusi. Kas kaitseväkke võetavate noorte tervis on halvenenud, ei oska öelda, kuid ilmselt mitte väga rängalt. Pigem on küsimus eelneva meditsiinikontrolli ebatõhususes.

Minu ettepanek on viia põhikooli lõpuklassides ja keskkoolis (gümnaasium, kutsekeskkool) sisse kaitseväe üldkehaliste võimete test nr 1. Olemuselt väga lihtne, vähe aega nõudev, kuid korralikult läbi kurnav ja ülimalt täpselt hinnatav füüsiline sooritus. Pole vaja mingeid eritingimusi, peale alusmattide, üle mõõdetud jooksutrassi, stopperi, normatiivide tabeli (võiks ka koolis stendil rippuda) ja kirjatöövahendite. Läbiviimise lihtsus on oluline voorus.

Millest test koosneb?

1) Kätekõverdused toenglamangus 2 min jooksul. Puhkeasend ülemine asend. Maksimum 82/58 (mehed/naised) korda = 100 p
2) Tõus istesse ehk harjutus kõhulihastele. Puhkeasend jällegi ülemine. Maksimum 92/90 korda = 100 p
3) 3200 m jooks (tasane maapind). Maksimum 11:54/14:54 = 100 p
Positiivse soorituse normatiivid võib kehtestada vastavalt vajadusele, kuid üle poole 300 punktist tuleks ikka kätte saada. Kõik see tegevus mahutatakse kokku u 45 minuti sisse. Esimesed 2 harjutust paaridena korda-mööda, jooksevad kõik koos. Kooliklassile paras.

Kas normid ei ole lastele liiga karmid?

Jah, võivad olla, aga normid peavad sõltuma vanusest. Eelnimetatud normid on vanusegrupile 17 - 30 (meeste näitel). Järgmine vanusegrupp 31 - 35 omab juba madalamaid norme jne, mida võiks samuti kehtestada näiteks vanusegrupile 14 - 16 vms. Arutamise küsimus spordipedagoogidele!

Täpsemat teavet ja normatiivid saab allolevalt lingilt ning detailsemat infot ka kaitseministri vastavast määrusest.
http://www.sodur.com/index.php?option=com_content&view=article&id=119&Itemid=150
____________________________


EKV füüsilise testi sooritamiseks staadioni otseselt vaja pole. 3200 m ringi saab mõõta ka mujale. Spordihall on jõuharjutuste jaoks siiski võib-olla mugavam, kui õuemuru.
Foto õpetajate lehest.

2009-09-04

E-Arsenali saaga ja kaitsetööd

Tahaksin öelda paar sõna teatud mõttes isegi kurikuulsa ettevõtte kohta. Algatuseks tuleb mainida, et olen seda asutust aastaid tagasi isegi külastanud ja kuigi ma sel ajal midagi arvata ei osanud, on tänaseks teatud pilt siiski kujunenud.
Ei hakka üldse jutustama sõjatehase firma kinnisvaraprojetidest - eks igaüks saab ise aru.


Arsenalis toodetud kraamil ei olnud kaitseväes väga positiivset vastuvõttu, mida on isegi ajakirjandusest lugeda saanud. Neil olid (on?) küll uhked ja ainulaadsed testseadmed ja ilmselt oli kogenud personal, kuid tegevus iseenesest oli üsna turu- või tarbijavaenulik. Kaitseväelased ei olnud enamuse toodete kvaliteediga lihtsalt rahul. Olen kuulnud, et ka firma Eli tellis neilt mingeid metalldetaile, kuid need ei osutunud kokkumonteerimisel sobivateks. Tundus, et ka toodete hind ei olnud madalate killast ja väljapoole kaitseväge mulle mittemeenuvatel põhjustel äriasi ei edenenud. Pole siis ime, et kaitseväele otsustati hakata tellima imitatsioonivahendeid ja muid vidinaid muudest ettevõtetest, sealhulgas paukpadrunid jõuavad meile suisa Brasiiliast. Räägitakse, et nende laeng on küll liiga tugev ja lõhub natuke relvi, kuid vähemalt ei tõrgu pidevalt.

Minu arvates on E-Arsenali üheks põhiprobleemiks tagantjärele olnud koguaeg keskendumine täiesti valele tegevussuunale - pürotehnikale. Töötati välja mingi omaette salasegu, mis tegi "plöts" ja tehti panus igasuguste imitatsioonivahendite tootmisele. Muidugi ei olnud kõik tooted kasutud. Näiteks suitsuküünlad olid igati normaalsed, kuigi kippusid üle kuumenema (pärast kesta käega katsuda ei saanud) ja heinamaad põlema panema. Ka õppegranaadi sütikud olid asjakohased, kuigi andsid mõnikord tõrkeid.

Iva peitub selles, et taolise lihtsa pürotehnika tootmisega võib hakkama saada ka mõni muu vastava litsensiga ja üldse palju kogenum ning suurema käibega ettevõte, mis tagatipuks teeb need vidinad vast odavamalt ja kvaliteetsemalt kah. Lisaks on meiesuguse väikeriigi kääbusarmee vajadused suhteliselt tagasihoidlikud ja ei pruugi firmat äragi elatada. Välismaale aga vaevalt eriti müüa õnnestub eelnimetatud põhjustel.
Muidugi seal oli plaanitud ka teine tegevusharu - relvasüsteemide kapitaalhooldus. Piirivalve vist oma asju sinna ka remontida tõi, kuid kaitsevägi ilmselt ei julenud ja raha ka poleks olnud. Minu arvates polnud seal ka väga usaldusväärseid tingimusi ega ettevalmistust käepärast.

Kas Arsenali sarnane ettevõte on üldse siis vajalik meile? Varad müüki (kui masu ajal ostetakse muidugi), pood kinni ja taevane rahu maapeal? Ei, kindlasti mitte, aga esmalt tuleks vaadata, millist teenust või toodet kaitsejõud tegelikult vajaksid ja kuidas saavutada ettevõtte usutavus.

Mida siis kaitsejõud või täpsemalt kaitsevägi võiks vajada?
Paukpadruneid ja muid pürovärke? Ei - neid ostame sisse ja odavamalt, kui neid ilmselt sellises tehases suudetakse toota. Samuti on kogused tagasihoidlikud. Muidugi võib padruniliin konserveeritult kusagil laonurgas konteineris seista - sõja puhuks näiteks. Mingeid õppegranaate või harjutusvärke samuti teha ei tasu, sest kogused on väiksed ja hind tuleb ebameeldiv. Ühesõnaga - niššiteemad.

Aga läheneks asjale hoopis teisest suunast: mida "toodab" kaitsevägi, peaasjalikult Logistikakeskuse võtmes, praegu?
Kaitseväe ülesanne ei ole minuarvates tootmistegevus (kuigi edasi ei müüda), aga ressurssi see võtab, vaja on ja järelikult teha tuleb. Kõik on näinud televiisorist või pildilt kaitseväe liivakarva soomustatud veoautosid, mis Araabia rindel ringi sagivad. Ausalt ma 100% ei teagi, kas neid kaitseväe töökodades ikka veel soomustatakse, kuid olen näinud, et remonditöökodade juurde on toodud (Soomest?) monteerimiseks mõeldud detaile. On muidugi arutletav, et kas kaitseväe remondiasutused peaksid tegelema autoehitusega, samas, kui olemasolev arvukas ja kallis tehnika laguneb ja ootab järjekorras hoolet või remonti. Arendustegevusest saan veel aru. Juttu on olnud avalikkuses ka Pasi (ehk Sisu XA-180EST) tornidest, mis valmivad Soomes ja paigaldatakse siin. Samuti tegeleb kaitseväe logistikateenistus ise tehnikasse elektroonika sisseehitamisega. Selle nädala alguses uudiskünnise ületanud külili keeratud kaitseväe veoauto Tallinn-Tartu maanteel kandis kastis sidekonteinerit, mille sisu paigaldus-ehitus võis samuti olla kaitseväe logistikute kätetöö. Siis on mulle ette jäänud info, et kaitseväes vahetatakse jõudu-mööda veneaegsete ZiL-131 -tede kapriisseid ja mittekontseptsioonilisel kütusel töötavaid bensiinimootoreid teatud diislite vastu. Tagatipuks on jäänud mulje, et kõigist nendest töödest suur osa on märkimisväärse järjekorraga. Samas peaksid ekv töökojad tegelema ka kaitseväe jooksvate tehnotöödega. Kalli rasketehnika ja -relvastuse kõrgema taseme hooldusvõimekusega pole ka kõige korrektsem lugu...

Tekib küsimus, kas seda hunnikut tööd ei võiks teha mingi usaldusväärne tsiviilfirma või riigiettevõte? Minu nägemusel võiks see toimuda just E-Arsenalis. Tähelepanelik lugeja küsib nüüd, et aga kuidas see peaks küll toimima, kui seal siiani pole olnud ega ole ka hetkel ei häid tingimusi ega personali? Vastus on ettevõtlusvormis ja erakapitali kaasamises. E-Arsenal võiks olla vabalt riigiaktsiaselts teatava märkimisväärse erakapitali osalusega. Tuleks lubada juurde tuntud firmasid, millel on tööstuslik kogemus, arvestatav käive ja kogenud personal - kes on pm oma ala tegijad Eestis ja on nõus/suutelised lisaks piruka ampsamisele ka investeerima. Näiteks BLRT jms (samas pakenditootmine vms pole eriline sõjatööstus või mis on EKTL?). Teatud riigiosalus on kasulik julgeoleku ja stabiilsuse mõttes - tegemist oleks tulevikus riiklikult üliolulise strateegilise ettevõttega. Sarnaseid on ka välismaal.

Taoline suur riigiettevõte võiks olla vähemalt siseturul riigihangetel igati konkurenstivõimeline ja teatud aastate järel võiks nii tekkida isegi vastav sõjalis-tööstuslik kontsentreeritud know-how millegi lihtsama omamaise arenduseks ja tootmiseks või välismaalt sisse ostetud relvasüsteemide kokkupanekuks. Saab sõlmida lepinguid ka kaitseväe spetsialistide kaasamiseks töögruppides ja firma töötajate erialalis-tehniliseks koolitamiseks kaitseväes.
Esialgu tuleks aga alustada lihtsamast töökojatööst.

Vene maaväed Eesti piiri lähistel


Hetkel peavad Vene armee väekoondised Kaliningradi ja Laadoga järve lähistel suurõppusi. Suurim üritus on õppus Zapad-2009, kuhu on kaasatud muuhulgas Arctic Sea otsimisega tegelenud Musta mere laevastiku laevad. Kuigi manöövrid ei toimu meie vahetus naabruses, on tegemist siiski märkimisväärse sündmusega, mida peaksime tähelepanelikult jälgima ja lahti mõtestama. Mastaapsetel õhu- ja meredessantidel on ikkagi ründav iseloom…

1930 ndate lõpul aga korraldas “rahuarmastava“ Nõukogude Liidu Punaarmee demonstratiivseid sõjaväemanöövreid väikese Eesti piiri lähistel, koondades siia ka tohutul hulgal elavjõudu ja rasketehnikat. Narva ja Petseri suunale kogunesid täpselt 70 a tagasi sajad tankid, suurtükid ja lennukid.
Hoolimata ilmselgetest ohumärkidest ei julenud tolleaegsed riigijuhid ette võtta midagi, peale neutraliteedipoliitika loosungite lehvitamise ja rahva rahustamise. Viimase hetkeni prooviti olukorra tõsidust varjata, rääkimata praktilistest sammudest ehk näiteks osalisegi mobilisatsiooni abil sõjaväe valmiduse tõstmisest. Olukord sai rahvale lõpuks küll selgeks, kuid mobilisatsioon jäigi tegemata.

Täna on olud õnneks märgatavalt muutunud ja otsest sõja- ega kriisiohtu pole. Teisalt võib ka tänapäeval esineda konventsionaalseid sõdu (Gruusia 2008) või ka ootamatult päevadega eskaleeruvaid muid konflikte, mis omandavad riikidevahelise mastaabi (Pronksöö 2007) ja kus ühe riigi parlamendist nõutakse jultunult naaberriigile sõja kuulutamist. Seepärast oleks lihtsalt huvitav igaks juhuks ikka teada, missugune on siis sõjaline valmidus meie piiri taga, kui näiteks mingil poliit-avantüristil peaks midagi õnnestuma.

Panen kirja olulisemad Vene maaväeüksused, mis paiknevad otse piiri lähistel ja mida oleks hõlbus rakendada suuremate ettevalmistuste ja ümberpaigutusteta. Eks igaüks võib ise internetiavarustes tuhnida ja tähelepanekuid teha, kuid sedakorda teen asja natuke lihtsamaks ja ülevaatlikumaks.
Loetletavad üksused on nö hambuni relvastatud ja praktiliselt alalises lahinguvalmiduses, ehk valmis lahingkäsu korral kohe baasidest väljuma ja asuma ülesannet täitma.

Artiklis pole mainitud sõnagi õhuväest ega mereväest, mis oleks tegelikult omaette teema.

76. kaardiväe ründe-õhudessantdiviis Pihkvas.

Vaieldamatult kõige rohkem teatud ja räägitud väekoondis meie piiride vahetus läheduses. Võib eeldada, et asjade pakkimiseks riigipiirini jõudmiseks kuluks diviisi esimestel üksustel peale häiret aega mõned tunnid. On Pihkva meist ju vaid kuni 50 km.
Kui muudes väeliikides minnakse diviiside süsteemilt üle brigaadidele, siis dessantväed on saanud endale teatava privileegi diviiside säilitamise näol. Õhudessantväed on olnud Venemaal alati teatud eelisseisuses. Samal ajal on nad leidnud ka palju rakendust. Pihkva diviis on osalenud erinevates Gruusia ja Tšetšeenia kampaaniates ning 1991 käinud teatavasti “külas“ ka Tallinnas. Kui 1990 ndail võis jääda mulje, et väekoondise olukord oli madalseisus, siis sellel aastatuhandel on toimunud kindlasti teatav edasihüpe. Lisaks suurenemisele ja tehnika uuenemisele on mindud üle kutselisele sõdurkoosseisule.

Olulised üksused diviisi koosseisus:
- 3 ründe-õhudessantrügementi
- suurtükiväerügement
- õhutõrjerügement
- pioneeripataljon
- sidepataljon
- remondipataljon

Kogu selle väe koosseisus peaks olema:
- ligi 8000 sõjaväelast
- üle 220 dessandi lahingumasina BMD erinevates versioonides ja modifikatsioonides
- üle 140 roomikutel dessandi soomustransportööri BTR-D erinevates modifikatsioonides, sealhulgas õhutõrjesoomukid 2-23mm automaatkahuritega
- u 50 120mm liikurmiinipildujat Nona-S
- 12 122mm välihaubitsat D-30

Silma torkab rasketehnika tagasihoidlik hulk, kuigi võib arvata, et ka teatud kogus tüüpilisi tanke, jalaväe lahingumasinaid ning ratastega soomustransportööre on pihkvalastel samuti käepärast. Kerge soomustehnika ja väikesed allüksused on õhudessantvägede eripäraks. Samal ajal on allüksused ise aga väga mobiilsed, hästi varustatud, hea väljaõppe ja kõrge võitlusvõimega.

25. motolaskurbrigaad Vladimirskii´s

Vladimirski asub Pihkvast 60-70 km kirdes. Brigaad on formeeritud alles hiljuti endise 42. varustusdepoo baasil. Võimalik, et armeereformi tulem. Meie riigipiirile võiksid saabuda brigaadi üksused täielikus lahingukorras näiteks kuni pool ööpäeva peale vastava käsu saamist. Kui kujutleda, et nende sõit kulgekski meie juurde, siis ilmselt läheks see Narva suunas, sest lõuna poolt on vägi juba olemas. Võiks arvata, et seoses äsjase formeerimisega on seal süsteem veel veidi roheline, kuid see on mööduv nähtus.

Olulised üksused on ilmselt järgnevad:
- Tankipataljon
- 3 (?) motolaskurpataljoni
- Raketiheitjapataljon
- 2 liikursuurtükiväepataljoni
- Tankitõrjepataljon
- Õhutõrjepataljon

Brigaadi koosseisus on kokku:
- kuni 4400 sõjaväelast
- 41 tanki T-80
- 120 roomikutega soomustransportööri MT-LB
- 18 122mm raketiheitjat Grad
- 36 152mm liikursuurtükki Akatsia
- 12 tankitõrjesoomukit Shturm-S
- 6 100mm tankitõrjekahurit Rapira
- 12 liikurõhutõrjeraketisüsteemi Osa
- 6 õhutõrjesoomukit Tunguska
- 6 õhutõrjesoomukit Strela-10

Huvitavaks on tervelt 2 pataljoni jagu liikursuurtükiväe olemasolu. Soomustransportööridena on kasutusel tegelikkuses algselt relvasüsteemide vedukiteks mõeldud MT-LB –d. Hulk selliseid masinaid veeti nii aasta või paar tagasi muide ka läbi Eesti Rootsist Venemaale, kus nad ilmselt kunagi olid ka valmistatud. See näitab, et naabrid peavad MT-LB-d heaks sõjamasinaks.

2. eriotstarbeline ehk spetsnazi brigaad Pihkvas

Nimetatud eriüksuse koosseisus on üle 900 võitleja, kes on saanud hea sõjalise ja füüsilise ettevalmistuse tegutsemaks nii üksusena, kui üksikult. Neid on võimalik kasutada eriülesannete täitmiseks, milleks võivad olla näiteks diverssiooniaktid, oluliste objektide ootamatu hõivamine, varitsused, mõjukate isikute kõrvaldamine vms.

9. kaardiväe suurtükiväebrigaad Lugas

Luga (Luuga) jääb Vladimirskiist omakorda mõnikümmend km kirde- ehk Sankt-Peterburgi suunas.

Olulised üksused:
- Raketiheitjapataljon
- Liikursuurtükiväepataljon
- Tankitõrjepataljon

Koosseisus on:
- 8 220mm raketiheitjat Uragan
- 18 152mm liikursuurtükki Msta-S
- 18 tankitõrjesoomukit Shturm-S
- 6 100mm tankitõrjekahurit Rapira

Kasutuses pole justkui väga suur kogus relvasüsteeme, aga samas linnas paikneb ka 7014. varustusdepoo ja töökoda, kust on võimalik välja võtta veel 16 raketiheitjat, 54 liikursuurtükki, 36 tankitõrjesoomukit ja 6 tankitõrjekahurit.
Kuna Pihkvas on kaudtulerelvastust suhteliselt tagasihoidlikult, võiks kujutleda selle brigaadi kasutamist vajadusel koostöös 76. ründe-õhudessantdiviisiga.

26. raketibrigaad Lugas

400 pealise väeüksuse relvastus koosneb ilmselt 18 maa-maa raketilaskesüsteemist Totška-U, mille taktikalised raketid on võimelised lendama 120 km, kõige uuemad ka kuni 185 km kaugusele, tabades vähem, kui 100 m täpsusega. Täpsus võib küll küsitavaks osutuda, kuid 0,5 t lõhkepea võib sellegi poolest mitmel hektaril kahju põhjustada. Eks igaüks võib huvi korral kaardilt joonlauaga mõõta kuhumaani Peipsi tagant siis ulataks.

268. suurtükiväebrigaad ja 380. raketiheitjarügement Puškinis

Puškini linnake asub St-Peterburgi külje all lõunapool. Kahes suurtükiväeosas on kokku arvatavalt 3 152mm Giatsint-B välisuurtükiväepataljoni ja 2 220mm Uragan raketiheitjapataljoni. Teoreetiliselt on neid üksusi võimalik kasutada näiteks 25 motolaskurbrigaadi toetuseks, suunates päeva või paari jooksul Narva kanti.

133. õhutõrjeraketibrigaad Strugi Krasnõjes

Strugi Krasnõje asub Vladimirskii lähedal. Raketibrigaad on relvastatud kaugmaaraketisüsteemiga S-300V (roomikveermikul), mille rakettide laskekaugus on 100 km.

Kokkuvõtteks

Kogu maaväeüksuste isikkooseisu arvukust, mis paiknevad alalises lahinguvalmiduses praktiliselt otse meie piiri taga, on võimalik hinnata vähemalt 15 000 le. Vahetus lahingutegevuses rakendatavate pataljonide arv on kusagil 10-15 vahepeal. Lisaks suurtükivägi ja muud toetusüksused. Meie piiri taga on tehnikast 24/7 kasutusvalmis kokku üle 40 tanki, üle 500 soomustransportööri ja lahingumasina, üle 250 suurtükiväesüsteemi ja u 100 õhutõrjesüsteemi.

Kui nüüd pöörata pilk korraks oma kodustele asjadele, siis meil on eelmainitutega ligilähedases valmidusastmes ehk kohe päevapealt rakendatavat väge kokku u 1 pataljoni jagu kuni 500 inimesega ja kuni 50 soomustransportööriga…


_________________________________

Esmesel fotol on Vene õhudessantväelased dessandi lahingumasinaga BMD-2. Kerged ja õhukese soomusega, kuid mobiilsed BMD-1, -2, -3 ja -4 ning sarnased, kuid ilma tornita BTR-D-d on arvukaimad soomusmasinad meie piiri läheduses.





Teisel fotol on Leningradi SVR MT-LB tüüpi soomustransportöörid rännakul. MT-LB on kergelt soomustatud ja minimaalselt relvastatud (1 x 7,62mm kuulipilduja) soomuk, mis algselt valmistati hoopis haakes veetavate relvasüsteemide pukseerimiseks. On aga ostunud ka mugavaks jalaväejao masinaks.






Kolmandal fotol on liikursuurtükid Akatsia. Kuigi pisut vananenud ja laskekaugusega alla 20 km, olid need kasutusel Gruusia sõjas ja on täiesti arvestatavad suurtükiväerelvad.