E-Arsenali saaga ja kaitsetööd

Tahaksin öelda paar sõna teatud mõttes isegi kurikuulsa ettevõtte kohta. Algatuseks tuleb mainida, et olen seda asutust aastaid tagasi isegi külastanud ja kuigi ma sel ajal midagi arvata ei osanud, on tänaseks teatud pilt siiski kujunenud.

Ei hakka üldse jutustama sõjatehase firma kinnisvaraprojetidest - eks igaüks saab ise aru.

Arsenalis toodetud kraamil ei olnud kaitseväes väga positiivset vastuvõttu, mida on isegi ajakirjandusest lugeda saanud. Neil olid (on?) küll uhked ja ainulaadsed testseadmed ja ilmselt oli kogenud personal, kuid tegevus iseenesest oli üsna turu- või tarbijavaenulik. Kaitseväelased ei olnud enamuse toodete kvaliteediga lihtsalt rahul. Olen kuulnud, et ka firma Eli tellis neilt mingeid metalldetaile, kuid need ei osutunud kokkumonteerimisel sobivateks. Tundus, et ka toodete hind ei olnud madalate killast ja väljapoole kaitseväge mulle mittemeenuvatel põhjustel äriasi ei edenenud. Pole siis ime, et kaitseväele otsustati hakata tellima imitatsioonivahendeid ja muid vidinaid muudest ettevõtetest, sealhulgas paukpadrunid jõuavad meile suisa Brasiiliast. Räägitakse, et nende laeng on küll liiga tugev ja lõhub natuke relvi, kuid vähemalt ei tõrgu pidevalt.

Minu arvates on E-Arsenali üheks põhiprobleemiks tagantjärele olnud koguaeg keskendumine täiesti valele tegevussuunale - pürotehnikale. Töötati välja mingi omaette salasegu, mis tegi "plöts" ja tehti panus igasuguste imitatsioonivahendite tootmisele. Muidugi ei olnud kõik tooted kasutud. Näiteks suitsuküünlad olid igati normaalsed, kuigi kippusid üle kuumenema (pärast kesta käega katsuda ei saanud) ja heinamaad põlema panema. Ka õppegranaadi sütikud olid asjakohased, kuigi andsid mõnikord tõrkeid.

Iva peitub selles, et taolise lihtsa pürotehnika tootmisega võib hakkama saada ka mõni muu vastava litsensiga ja üldse palju kogenum ning suurema käibega ettevõte, mis tagatipuks teeb need vidinad vast odavamalt ja kvaliteetsemalt kah. Lisaks on meiesuguse väikeriigi kääbusarmee vajadused suhteliselt tagasihoidlikud ja ei pruugi firmat äragi elatada. Välismaale aga vaevalt eriti müüa õnnestub eelnimetatud põhjustel.
Muidugi seal oli plaanitud ka teine tegevusharu - relvasüsteemide kapitaalhooldus. Piirivalve vist oma asju sinna ka remontida tõi, kuid kaitsevägi ilmselt ei julenud ja raha ka poleks olnud. Minu arvates polnud seal ka väga usaldusväärseid tingimusi ega ettevalmistust käepärast.

Kas Arsenali sarnane ettevõte on üldse siis vajalik meile? Varad müüki (kui masu ajal ostetakse muidugi), pood kinni ja taevane rahu maapeal? Ei, kindlasti mitte, aga esmalt tuleks vaadata, millist teenust või toodet kaitsejõud tegelikult vajaksid ja kuidas saavutada ettevõtte usutavus.

Mida siis kaitsejõud või täpsemalt kaitsevägi võiks vajada?

Paukpadruneid ja muid pürovärke? Ei - neid ostame sisse ja odavamalt, kui neid ilmselt sellises tehases suudetakse toota. Samuti on kogused tagasihoidlikud. Muidugi võib padruniliin konserveeritult kusagil laonurgas konteineris seista - sõja puhuks näiteks. Mingeid õppegranaate või harjutusvärke samuti teha ei tasu, sest kogused on väiksed ja hind tuleb ebameeldiv. Ühesõnaga - niššiteemad.

Aga läheneks asjale hoopis teisest suunast: mida "toodab" kaitsevägi, peaasjalikult Logistikakeskuse võtmes, praegu?

Kaitseväe ülesanne ei ole minuarvates tootmistegevus (kuigi edasi ei müüda), aga ressurssi see võtab, vaja on ja järelikult teha tuleb. Kõik on näinud televiisorist või pildilt kaitseväe liivakarva soomustatud veoautosid, mis Araabia rindel ringi sagivad. Ausalt ma 100% ei teagi, kas neid kaitseväe töökodades ikka veel soomustatakse, kuid olen näinud, et remonditöökodade juurde on toodud (Soomest?) monteerimiseks mõeldud detaile. On muidugi arutletav, et kas kaitseväe remondiasutused peaksid tegelema autoehitusega, samas, kui olemasolev arvukas ja kallis tehnika laguneb ja ootab järjekorras hoolet või remonti. Arendustegevusest saan veel aru. Juttu on olnud avalikkuses ka Pasi (ehk Sisu XA-180EST) tornidest, mis valmivad Soomes ja paigaldatakse siin. Samuti tegeleb kaitseväe logistikateenistus ise tehnikasse elektroonika sisseehitamisega. Selle nädala alguses uudiskünnise ületanud külili keeratud kaitseväe veoauto Tallinn-Tartu maanteel kandis kastis sidekonteinerit, mille sisu paigaldus-ehitus võis samuti olla kaitseväe logistikute kätetöö. Siis on mulle ette jäänud info, et kaitseväes vahetatakse jõudu-mööda veneaegsete ZiL-131 -tede kapriisseid ja mittekontseptsioonilisel kütusel töötavaid bensiinimootoreid teatud diislite vastu. Tagatipuks on jäänud mulje, et kõigist nendest töödest suur osa on märkimisväärse järjekorraga. Samas peaksid ekv töökojad tegelema ka kaitseväe jooksvate tehnotöödega. Kalli rasketehnika ja -relvastuse kõrgema taseme hooldusvõimekusega pole ka kõige korrektsem lugu...

Tekib küsimus, kas seda hunnikut tööd ei võiks teha mingi usaldusväärne tsiviilfirma või riigiettevõte? Minu nägemusel võiks see toimuda just E-Arsenalis. Tähelepanelik lugeja küsib nüüd, et aga kuidas see peaks küll toimima, kui seal siiani pole olnud ega ole ka hetkel ei häid tingimusi ega personali? Vastus on ettevõtlusvormis ja erakapitali kaasamises. E-Arsenal võiks olla vabalt riigiaktsiaselts teatava märkimisväärse erakapitali osalusega. Tuleks lubada juurde tuntud firmasid, millel on tööstuslik kogemus, arvestatav käive ja kogenud personal - kes on pm oma ala tegijad Eestis ja on nõus/suutelised lisaks piruka ampsamisele ka investeerima. Näiteks BLRT jms (samas pakenditootmine vms pole eriline sõjatööstus või mis on EKTL?). Teatud riigiosalus on kasulik julgeoleku ja stabiilsuse mõttes - tegemist oleks tulevikus riiklikult üliolulise strateegilise ettevõttega. Sarnaseid on ka välismaal.

Taoline suur riigiettevõte võiks olla vähemalt siseturul riigihangetel igati konkurenstivõimeline ja teatud aastate järel võiks nii tekkida isegi vastav sõjalis-tööstuslik kontsentreeritud know-how millegi lihtsama omamaise arenduseks ja tootmiseks või välismaalt sisse ostetud relvasüsteemide kokkupanekuks. Saab sõlmida lepinguid ka kaitseväe spetsialistide kaasamiseks töögruppides ja firma töötajate erialalis-tehniliseks koolitamiseks kaitseväes.

Esialgu tuleks aga alustada lihtsamast töökojatööst.