Kunnase tõrjeõppused

Mõni päev tagasi ilmus lehes Hr Kunnase mõtteavaldus, kus ta soovitab korraldada suuri õppusi reservväe valmiduse testimiseks. Samas ilmus ka Hr Velliste vastuarvamus, kus viidatakse rahalistele probleemidele selliste harjutuste läbiviimisel.

Kui nüüd päris ausalt öelda, siis esimene kiire pilguheit uudistesaidile ja mõtlesin, et hakatakse "tuletõrjeõppusi" tegelema ja mis rahad veel... Aga ei - siiski tegemist lihtsas keeles reservväe lahinguvalmiduse õppustega. Mõte ilmselt selles, et kuulutaks välja osalise mobilisatsiooni ja vaataks, kuidas valmiduse saavutamine kulgeb. Samas kui juba mobiliseeritakse, tuleks ka mingeid õppusi teha.

See kõik on meie tingimustes üsna raskesti teostatav. Aga m i k s ?

Esiteks.

Kaitseväes ja Kaitseliidus puudub piisav hulk kaadrit, kes suudaks 1-2 reservpataljonist suuremat üksust korraga korralikult formeerida ja ettevalmistust kontrollida. Niigi tehakse reservõppusi meil peamiselt perioodidel, kui igapäevaseid ülesandeid vähem. Häda selles, et meie kääbusarmee kaader koosneb poolenisti staabirahvast ja igapäevaselt tegevat allüksustekoosseisu, mis on taoliste õppuste praktilisel läbiviimisel põhilisi raskuse kandjaid, on napilt.

Samuti pole kaitseväes mindud põhjanaabrite loogilist teed, ehk et rahuaja rühmaülem oleks automaatselt sõjaaja kompaniiülem ning rahuaja kompaniiülem sõjaaja pataljoniülem. Rahuaja ja sõjaaja ametid on tasemelt kahjuks sageli muutumatud ja seega puudub potensiaal suuremate üksuste korraga ning suuremas koguses moodustamiseks. Rahapakiga puhtalt siin korda majja ei löö.

Teiseks.

Kaitseväel puudub korralik polügoon, kus pidada suuremaid lahingõppusi, kui tugevdatud pataljoniga. Keskpolügoon on küll üsna suur, kuid 80% korralike teedeta mets või mülgas. Sirgala meenutab aga rohkem Afganistaani. Tsiviilmaade laialdane kasutamine on alati raskendatud ja seal ei saa ikkagi teha asju nii nagu peaks. Tugevdatud rühmast suurema allüksusega korralike lahinglaskmiste tegemiseks puudub samuti koht ja meie kaitseväelased kulutavad iga aasta miljoneid, et Lätis Adažis käia. Sobiv, juba nõuka ajal ette valmistatud ja vast ka ohutsoonidega kokku klappiv koht sellisteks kompanii laskmisteks oleks ilmselt näiteks Soodlas, kuid kuuldavasti oli ministeerium vastava maa paari aasta eest kinnisvarabuumile ohverdanud (mitte, et seal kolkas mingit arendustegevust annaks teha).

Kolmandaks.

Kahtlen, kas suudetaks tagada pataljonist suuremale üksusele formeerimisel korralik administreerimine ja logistika. "Švejk-ilikest" probleemidest reservõppusel on kujukalt kirjutatud Eesti Ekspressis ja internetis mujal rohkemgi. Püha ürituse nimel on küll parasjagu pingutatud, kuid eks aega võtab, sest kaitseväes on harjunud liiga paljud oma peaga mitte mõtlema ja juhtivamatele kohtadele pole võtta väga suurt konkurssi.

Neljandaks.

Raha rahaks. Need õppused ei oleks ilmselt väga kallid, kuigi eelarves peaks vastav rida ikka siis märgatavam olema. Raskem oleks organiseerimine ja läbiviimine.